1917
Jaanuar 1917
• 01.01.1917 (ukj 14.01.1917) seisuga oli Eestimaa kubermangus alaliselt tööl mõisates 8933 ja talumajapidamistes 59 389 inimest. Enne I maailmasõja puhkemist 1914. aastal olid need arvud vastavalt 16 364 ja 84 221.
Veebruar 1917
• 01.02.1917 (ukj 14.02.1917) võeti Viljandis kasutusele leivakaardid.
• 03.02.1917 (ukj 16.02.1917) korraldas politsei Tartus ulatusliku haarangu, arreteerides suure osa Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei ehk VSDT(b)P kohalikust ladvikust, kes oli kavandanud partei üle-eestilise kokkutuleku korraldamist Tartus. Likvideeriti salajane trükikoda.
• 15.02.1917 (ukj 28.02.1917) võeti Viljandi eeskujul ka Tartus kasutusele leivakaardid.
• 15.02.1917 (ukj 28.02.1917) registreeriti Tartus ametlikult 9264 sõjapõgenikku.
• 17.02.1917 (ukj 02.03.1917) asutati Tallinnas Reveli Tööstuspiirkonna Tehaseomanike ja Vabrikantide Ühisus (algne nimi oli toonase kombe kohaselt vene keeles ja seda on ka tõlgitud kui Reveli Tööstusliku Piirkonna Töösturite ja Vabrikantide Ühisus).
Ümberregistreerimisel 18. mail 1920 Tallinna-Haapsalu rahukogus nimetati ühisus ümber Eestimaa Vabrikantide Ühisuseks ning mida peab enda ajalooliseks eelkäijaks tänane Eesti Tööandjate Keskliit. Vabrikantide Ühisuse tegevus lõpetati ja likvideeriti toonase siseministri abi ja sisekaitseülema Harald Habermani otsusega 20. augustist 1940 kui "rahvavaenulise organisatsiooni tegevus, mis on vastuolus töötava rahva huvidega".
Vabrikantide Ühisuse eesotsas seisid Martin Christian Luther (ühisuse esimees alates asutamisest kuni 1940. aasta veebruarini), August Merits (ühisuse esimees 1940. aasta veebruarist kuni organisatsiooni likvideerimiseni sama aasta augustis) ja Konrad Mauritz (ühisuse sekretär alates asutamisest kuni 1940. aastani).
• 22.02.‒23.02.1917 (ukj 07.03.–08.03.1917) puhkesid Venemaal Petrogradis rahutused ja seejärel ka streigid, mis kasvasid üle Veebruarirevolutsiooniks.
• 27.02.1917 (ukj 12. märtsil 1917) saatis tsaar Nikolai II laiali Riigiduuma.
Märts 1917
• 03.03.1917 (ukj 16.03.1917) moodustati Venemaal Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Päev varem ehk 2. märtsil (ukj 15. märtsil) oli tsaar Nikolai II loobunud troonist oma venna suurvürst Mihhaili kasuks, kuid 3. märtsil (ukj 16. märtsil) teatasid nii Nikolai kui ka Mihhail troonist loobumisest.
• Samal päeval ehk 03.03.1917 (ukj 16.03.1917) reageeriti Petrogradi sündmustele ka Eestis. Ajendatuna Tallinnas Estonia teatri taga asuval Uuel turul korraldatud ligi 30 000 osavõtjaga miitingust, kus nõuti Eestile autonoomiat, liikus rahvamass Paksu Margareeta juurde, et seal asunud vanglast kinnipeetavad vabastada. Enamasti oli tegu 1906. aasta mässu eest vangi mõistetud ristleja Pamjat Azova madrustega. Vangla ülem tapeti. Rüüsteretked tabasid ka muid kinnipidamis-, kohtu- ja politseiasutusi, madrused asusid õiendama arveid mereväe ohvitseridega. Nii tungisid mässavad punamadrused ja töölised ka Toompea lossi, kus asus siis kubermanguvangla, lasid vangid vabaks ja panid vanale konvendihoonele tule otsa.
•03.03.1917 (ukj 16.03.1917) kogunesid Tartus nõupidamisele eesti rahvuslikud organisatsioonid. Tallinnas moodustati Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, mis samal päeval ka kokku tuli.
• 04.03.1917 (ukj 17.03.1917) korraldati Tartus Jaan Tõnissoni ja Sõjapõgenike Abistamise Põhja-Balti Keskkomitee eestvedamisel koosolek, mille ligi 50 osavõtjat läkitas Petrogradi Venemaa Ajutisele Valitsusele telegrammi. Läkituses paluti Ajutisel Valitsusel astuda samme Eestis ajutise valitsuskorra kehtestamiseks laialdase autonoomia alusel.
• 05.03.1917 (ukj 18.03.1917) kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu komissariks Jaan Poska, kes oli sinnani alates 1913. aastast olnud Tallinna linnapea. Koos Poska nimetamisega kubermangu komissariks lahkus Eestimaa tsiviilkuberneri kohalt Pjotr Verjovkin, kes oli selles ametis tegutsenud alates detsembrist 1915.
• 06.03.1917 (ukj 19.03.1917) teatas vastne kubermangukomissar Jaan Poska maakonnakeskuste linnapeadele, et Venemaa Ajutise Valitsuse korraldusega on nad määratud maakonnakomissaride kohusetäitjaiks. Ühtlasi andis ta käsu alustada koheselt politsei ümberkorraldamist ning määrata ametisse miilitsaülemad.
• Samal päeval ehk 6. märtsil (ukj 19. märtsil 1917) toimus Tartus Vanemuise saalis Jaan Tõnissoni ja Peeter Põllu juhtimisel rahvakoosolek, mis tervitas Venemaal vabariigi loomist ja nõudis Eestile autonoomiat.
• 08.03.1917 (ukj 21.03.1917) kohtus Jaan Tõnisson Petrogradis Venemaa Ajutise Valitsuse peaministri Georgi Lvoviga, et rääkida Eesti võimalikust autonoomiast. Tõnisson tugines seejuures mõni päev varem Tartus kogunenud eesti rahvuslike organisatsioonide seisukohtadele. Tõnissoniga liitusid ka Vene Riigiduuma liige Jaan Raamot ning sel peridooil Petrogradis elanud eesti juristid Ants Piip, Jüri Uluots, Nikolai Maim ja Ado Anderkopp, kellega koos otsustati taotleda Eestile autonoomiat ning töötada välja Venemaa koosseisu kuuluva Eesti osariigi alused. Ettepanekute kohaselt taheti Eesti siduda Venemaaga üksnes kaitse- ja välispoliitika vallas.
• 08.03.1917 (ukj 21.03.1917) teatas Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, et on üle läinud Venemaal loodud uue revolutsioonilise valitsuse poolele. Muu hulgas nõuti kaheksatunnilise tööpäeva kehtestamist.
• 09.03.1917 (ukj 22.03.1917) asutasid eesti seltside esindajad Tallinna Eesti Liidu, mille esimeheks sai Otto Strandman. Vastloodud Tallinna Eesti Liit asus taotlema Liivimaa kubermangu koosseisu kuuluva Lõuna-Eesti ühendamist Eestimaa kubermanguga ning autonoomiat ühinevale Eestile. Petrogradist oli selleks puhuks kohale sõitnud Venemaa Riigiduuma liige Jaan Raamot, kaasas Ajutise Valitsuse peaministri Georgi Lvovi kirjalik volitus selgitada Tallinnas ja Tartus võimalusi Eesti omavalitsuse rajamiseks.
• 11.03.–13.03.1917 (ukj 24.03.–26.03.1917) pidasid Tartus nõu Eesti maakondade ja linnade esindajad, et arutleda Eesti autonoomia üle. Jaan Raamot, Jaan Tõnisson, Heinrich Koppel, Jüri Vilms ja Otto Strandman valiti komisjoni, mis asus välja töötama Eest omavalitsuse määruse projekti.
• 12.03.1917 (ukj 25.03.1917) asutati Petrogradis Eesti Vabariiklaste Liit, kuhu kuulusid peamiselt seal viibinud Eesti sõjaväelased. Liidu etteotsa valiti teiste seas Artur Vallner.
• 18.03.1917 (ukj 31.03.1917) andsid Eesti omavalitsuse loomise komisjoni liikmed Jaan Raamot, Jaan Tõnisson, Henrich Koppel, Jüri Vilms ja Otto Strandman komisjoni koostatud omavalitsuse määruse projekti Petrogradis üle Venemaa Ajutisele Valitsusele.
• 20.03.1917 (ukj 02.04.1917) toimus Tallinna sadamas miiting, milles osales sadu mereväelasi, nõudes ristlejale Diva oma endise nime Pamjat Azova ennistamist.
• 25.03.1917 (ukj 07.04.1917) asutati Tallinnas Eesti Naisselts. Veel enne seda, 31. märtsil 1917 ( vkj 18. märtsil) avaldati Tallinna Teatajas lühisõnum, milles kutsuti Eesti naisi ühinema ja Naisseltsi liikmeks astuma. Seltsi sihiks nimetati „Eesti naisterahvaste ühinemist poliitilisel ja ühiskondlisel alal“.
• 26.03.1917 (ukj 08.04.1917) korraldas Eesti Vabariiklaste Liit Petrogradis manifestatsiooni, milles osales ligi 40 000 eestlast, nende seas enam kui 12 000 sõjaväelast. Koguneti Jaan kiriku juurde, kust liiguti edasi sõjaväeorkestrite marsihelide saatel läbi linna Tauria palee ette. Pealtnägijate mälestuste järgi oli rongkäik vähemalt kaks kilomeetrit pikk. Manifestatsioonist osavõtjad kandsid sinimustvalgeid lippe ja avaldasid toetust taotlustele kuulutada Eesti autonoomseks osariigiks Venemaa koosseisus. Tauria palee ees kandsid meeleavaldajate nõudmised ette Ants Piip ja Aleksander Tamm.
• 30.03.1917 (ukj 12.04.1917) andis Venemaa Ajutine Valitsus välja määruse Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta. See nägi muu hulgas ette ka Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade – Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa maakonna – liitmise Eestimaa kubermanguga, mille läbiviimiseks moodustati hiljem nn lepituskomisjon. Määruse kohaselt anti Eestimaa kubermangu valitsemine Ajutise Valitsuse määratud kubermangukomissari (Jaan Poska) kätte, kelle juurde tuli kubermangu maakondade ja linnade esindajaist valida Ajutine Maanõukogu.
• 30.03.1917 (ukj 12.04.1917) asutasid Jaan Tõnisson, Peeter Põld, Anton Jürgenstein, Kaarel Parts jt Tartus Eesti Föderalistlike Vabariiklaste Liidu, mis seadis oma eesmärgiks võitluse demokraatliku liitriigi eest.
• 30.03.1917 (ukj 12.04.1917) valis Valga Linnavolikogu uueks Valga linnapeaks Hans Eineri. Eelmine linnapea Johannes Märtson, kes oli valitud kogu Eestis esimese eestlasena linnapeaks juba 03.02.1902 (ukj 16 veebruaril 1902), oli veel enne uue linnapea valimisi lahkunud Valgast (süüdistatuna selles, et polnud hakkama saanud miilitsa moodustamisega) ja teatanud telegraafi teel enda tagasiastumisest.
Eineri valimisega linnapeaks polnud aga nõus volikogusse kuulunud lätlased, kes nõudsid linnavolikogu uute valimiste korraldamist. 03.04.1917 (ukj 16. aprillil 1917) toimusidki uued valimised, mille tulemusena moodustati enamlaste survel linnavalitsuse asemel hoopis Valga täidesaatev komitee. Viimane asus nõudma senise linnavalitsuse lahkumist. Asja tuli kohapeale klaarima kubermangukomissari eriesindaja. Lõpuks lepiti kokku, et uued linnavolikogu seaduslikud valimised viiakse läbi 25.07.1917 (ukj 07.08.1917).
Aprill 1917
• 06.04.1917 (ukj 19.04.1917) toimus Vene armee koosseisu kuulunud ja Tallinnas baseerunud Dankovi polgu (hilisema 2. Eesti jalaväepolgu eelkäija) eestlastest sõjaväelaste algatusel koosolek, et arutada rahvusväeosade loomise võimalust (esimest korda koguneti sel puhul tegelikult juba 28. märtsil 1917 ehk siis ukj 10. aprillil 1917). Seekord valiti Eesti Sõjaväelaste Büroo, mille esimeheks valiti vabatahtlik Arnold Jürgens. Teiste seas asus büroo teenistusse toona Tallinna merekindluse staabis ametis olnud reservlipnik Konstantin Päts. Büroo ülesandel esitas Päts ka Venemaa Ajutisele Valitsusele palve Eesti rahvusväeosade asutamiseks.
• 07.04.1917 (ukj 20.04.1917) korraldasid Petrogradis teeninud Eesti sõjaväelased Petrogradi garnisonis teeninud eestlaste ülevaatuse, olles muu hulgas kursis Eesti Sõjaväelaste Büroo tegevusega Tallinnas. Sel ajal Petrogradi sõjaväeringkonda juhtinud kindral Lavr Kornilov jäi ülevaatusel nähtuga rahule ning toetas ettepanekut koondada eestlastest sõdurid ja ohvitserid omaette väeosadesse. Et analoogsed rahvuslikud väeosad olid juba Läti küttidel, samuti Vene armees teeninud tšehhidel ja poolakatel, soostus eestlaste väeosade moodustamisega ka Venemaa Ajutise Valitsuse sõja- ja mereminister Aleksandr Gutškov.
Vahetult pärast ülevaatust loodi sealsamas Petrogradis Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee, mille esimeheks sai Peeter Schneider (hilisema nimega Olev Saarkund).
• 09.04.1917 (ukj 22.04.1917) andis Venemaa sõjaminister Aleksandr Gutškov välja Eesti rahvusväeosade põhimääruse.
• 18.04.1917 (ukj 01.05.1917) kogunesid Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu üleskutsel tuhanded töölised ja sõjaväelased Tallinnas Vene turule ja selle lähiümbrusse. Moodustunud rongkäik liikus puhkpilliorkestri helide saatel mööda Narva maanteed Kadrioru lossi ette, kus toimus miiting ja peeti lossi rõdult kõnesid. Valdavalt vene rahvusest madrused kandsid punalippe, suhtudes samas vaenulikult majadel heisatud sinimustvalgetesse lippudesse, mis tõmmati maha ja rebiti puruks. See oli ka põhjus, miks Eesti rahvuslikud organisatsioonid toonaseid 1. mai kui vabadusepüha üritusi eirasid.
Olgu lisatud, et see oli üldse esimene kord, kui Venemaal, sealhulgas ka Eestis avalikult maailma töörahva solidaarsuse päeva tähistati. Ja seda tehti nimme uue kalendri järgi 1. mail, ehkki Eestis oli sel ajal vana kalendri järgi veel 18. aprill.
• 23.04.1917 (ukj 06.05.1917) töötasid maakondade ja linnade esindajad Tallinnas Jaan Poska eesistumisel toimunud nõupidamisel välja tulevase Maanõukogu valimise seaduse. Selle kohaselt valiti valdades valijamehed, kes maakondade valijameeste koosolekutel või valimiskogudel valisid maakonnanõukogu, maakonnavalitsuse ning saadikud Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukogusse (üks esindaja 20 000 elaniku kohta). Valimised kavandati mitmeastmeliste ja kaudsetena.
• 23.04.1917 (ukj 06.05.1917) loodi Tallinnas Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei, mille liidrite hulka kuulusid näiteks Jüri Vilms ja Eduard Laaman). Kui partei liikmed 30.09.1917 (ukj 13.10.1917) esimesele kongressile kogunesid, otsustati partei nimena kasutusele võtta Eesti Tööerakond.
Mai 1917
• 01.05.1917 (ukj 14.05.1917) avaldas Postimees Eesti Demokraatliku Erakonna põhimõtete projekti, mis nägi ette föderaalse Venemaa ja sinna kuuluva autonoomse Eesti.
• 19.05.1917 (ukj 01.06.1917) ilmus Eesti sõjaväeosade häälekandja Eesti Sõjamees esimene number.
• 23.05.1917 (ukj 05.06.1917) korraldati Eestimaa kubermangus Maanõukogu valimised: valiti valdade valijamehed. Iga vald moodustas ühe valimisringkonna, hääleõigus oli nii naistel kui meestel alates 20. eluaastast. Ühtekokku osales valimistel 171 178 valimisõiguslikku kodanikku ehk 28,2% hääleõiguslike kodanike üldarvust. Mitmetes valdades ei suudetud valijate nimekirju siiski kokku saada ning seal toimusid valimised hiljem.
• 25.05.1917 (ukj 07.06.1917) valiti maakondades ja Paide linnas maa- ja linnanõukogud, kes omakorda valisid endi hulgast esindajad moodustatavasse Maanõukogusse. (Muudes linnades toimusid Maanõukogu valimised hiljem, juulist septembrini ning nende esindajad osalesid Maanõukogu töös alates teisest istungjärgust.)
• 27.05.‒28.05.1917 (ukj 09.06.‒10.06.1917) toimus Tartus Eesti I naiskongress, kuhu kogunesid naisorganisatsioonide esindajad ja kus nõuti Eestile iseseisva osariigi õigusi föderatiivses Vene vabariigis. Naiskongress tähistas Eesti naise poliitilist ärkamist. I kongressil võeti ka suund naisorganisatsioonide ühinemisele ja Eesti Naisliidu asutamisele. Selleni jõuti küll alles II naiskongressil, mis korraldati 13. ja 14. novembril Tallinnas.
Juuni 1917
• 01.06.‒02.06.1917 (ukj 14.06–15.06.1917) kogunesid Eesti sõjaväelaste organisatsioonide esindajad Rakverre konverentsile, kus valiti Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee.
• 18.06.‒21.06.1917 (ukj 01.07.–04.07.1917) toimus Tallinnas Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee korraldusel I ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress, kus nõuti Eestile autonoomiat Venemaa rahvaste föderatsioonis. Valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.
• 24.06.‒25.06.1917 (ukj 07.07.–08.07.1917) valiti maakondade valijameeste koosolekutel oma esindajad Maanõukogu töös osalemiseks – üks liige 20 000 elaniku kohta. Linnades toimusid valimised augustis-septembris 1917.
Juuli 1917
• 01.07.1917 (ukj 14.07.1917) tuli Tallinnas Toompea lossi Valges saalis kokku Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (ehk Maapäev). Esimesel istungil toimusid Maanõukogu esimehe valimised, kus tuli otsustada kahe kandidaadi, Jaan Tõnissoni poolt esitatud Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi poolt ülesseatud Artur Vallneri vahel. 20 poolthäälega osutus valituks Vallner, Päts kogus ühe hääle vähem. Maanõukogu valis oma täidesaatvaks organiks Maavalitsuse. Ajutise Maanõukogu volitused kehtisid kuni 23. aprillini 1919, mil tuli kokku Eesti Asutav Kogu.
• 01.07.1917 (ukj 14.07.1917) ilmus Tallinnas ajalehe Maatamees esimene number. Leht nimetas end „Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei Põhja-Balti maaosakondade häälekandjaks“, alates 1918. aastast aga sama partei Eestimaa osakondade häälekandjaks. Tegu oli VSDTP bolševistliku tiiva ajalehega, mille eesotsas seisis Hans Pöögelmann. Maatamehe viimane number ilmus 22.02.1918 (vkj 09.02.1918).
• 02.07.1917 (ukj 15.07.1917) kogunesid Tallinnas Estonia teatrisaali maaelanikke esindavad Maanõukogu valijamehed ning linnavolikogude, ühiskondlike organisatsioonide ja nõukogude esindajad, et maha pidada Eestimaa rahvakongress, mida juhatas Konstantin Päts. Sotsialistliku ja kommunistliku maailmavaatega saadikud, kes moodustasid ligi 800 kohalolijast umbes poole, lahkusid oma meelsuse väljendamiseks teatrisaalist. Saalijäänud avaldasid usaldust Eestimaa kubermangu komissarile Jaan Poskale.• 03.07.‒04.07.1917 (ukj 16.07.‒17.07.1917) kogunes Postimehe algatusel Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti rahvuskongress, mida juhatas samuti Konstantin Päts. Kongress võttis vastu otsuse „Eestimaa tulevase korralduse kohta“. Selles taotleti rahvastele enesemääramisõigust ja Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist.
• 15.07.1917 (ukj 28.07.1917) võttis Maanõukogu vastu Eesti vallanõukogude valimise ajutised määrused. Ühtaegu määras Maanõukogu ära enda ja Maavalitsuse kompetentsi piirid.
• 20.07.‒21.07.1917 (ukj 02.08.‒03.08.1917) toimunud Ajutise Maanõukogu esindajate koosolekutel valiti esimene Eesti Maavalitsus, mille koosseisu kuulusid Jaan Raamot (üldjuhataja ja põllutööosakonna juhataja), Peeter Põld (haridusosakonna juhataja), Villem Maasik (tööosakonna juhataja), Nikolai Köstner (üldadministratiivse osakonna juhataja) ja Konstantin Konik (tervishoiuosakonna juhataja). 05.10.1917 (ukj 18.10.1917) lisandus Maavalitsuse koosseisu Ferdinand Peterson (tehnikaosakonna juhataja). Sellises koosseisus tegutseti kuni 12.10.1917 (ukj 25.10.1917).
• 23.07.‒27.07.1917 (ukj 05.08.‒09.08.1917) toimunud Eestimaa tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute I kongressil (nimetatud ka Eestimaa Nõukogude I kongressiks) moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimeheks sai Markus Blumberg.
• 25.07.1917 (ukj 07.08.1917) toimusid Valga Linnavolikogu uued valimised. Uueks linnapea kandidaadiks seati lätlane Karl Osolinš (ka Karlis Ozolinš), kes osutuski 21 häälega valituks.
August 1917
• 02.08.1917 (ukj 15.08.1917) kehtestas Maanõukogu koolides emakeelse õppetöö.
• 03.08.1917 (ukj 16.08.1917) ilmus Tallinnas Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse häälekandja Sotsiaaldemokraat esimene number, vastutavaks toimetajaks August Rei. Lehe loosungiks oli: „Kõige maade proletaarlased, ühinege!“ Oktoobrist 1917, pärast Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) asutamiskongressi jätkas leht juba ESDTP häälekandjana. Saksa okupatsiooni tõttu veebruari lõpust novembrini 1918 tekkinud vahepealset pausi arvesse võtmata võib öelda, et päevalehena välja antud Sotsiaaldemokraadi viimane number ilmus 30. novembril 1921.
• 11.08.1917 (vkj 29. juulil) võttis Maanõukogu vastu Eestimaa koolivalitsuse
ajutise korralduse.
• 15.08.1917 (ukj 28.08.1917) kandis Ants Piip ülevenemaalisel nõupidamisel Moskvas ette Eesti rahvuslikkude ringkondade deklaratsiooni.
• 25.08.1917 (ukj 07.09.1917) arutas Maanõukogu Tallinnas oma kinnisel istungil Eestis kujunenud olukorda, kusjuures kaaluti võimalust kuulutada Eesti iseseisvaks. Ühtaegu tegi Maanõukogu Jaan Tõnissoni ettepanekul põhimõttelise otsuse moodustada Eesti välisdelegatsioon, et mõjutada välisriikide suhtumist Eestisse. Esimesteks välisesindajateks said Jaan Tõnisson ja Ants Piip, kes said vastavad volitused Maanõukogult 28. novembril 1917.
• 26.08.1917 (ukj 08.09.1917) pöördus Maanõukogu üleskutsega Eestimaa rahva poole, kutsudes inimesi Saksa vägede pealetungi ohus kodumaale pöörduma ja oma kodukohast mitte võõrsile põgenema.
September 1917
• 01.09.1917 (ukj 14.09.1917) võttis Maanõukogu vastu akti, mis kandis nime „Maa omavalitsuskondade võimkond (kompetents)“.
• 02.09.1917 (ukj 15.09.1917) asutab Maavalitsus kubermanguasutustelt üle võetud raamatutest ja ilmunud ajalehtedes Maavalitsuse raamatukogu, mille põhjal luuakse aasta hiljem, 21.12.1918 Ajutise Valitsuse otsusega Riigiraamatukogu. Omakorda Riigiraamatukogu peetakse praeguse Eesti Rahvusraamatukogu eelkäijaks.
• 25.09.1917 (ukj 08.10.1917) käis sotsiaaldemokraatide (enamlaste) fraktsioon välja ettepaneku Maanõukogu ümber valida.
• 26.09.1917 (ukj 09.10.1917) moodustas Maanõukogu üheksaliikmelise komisjoni autonoomiaseaduse väljatöötamiseks. Komisjoni arvati Ants Piip, Karl Ast, Otto Strandman, Jaan Anvelt, Aleksander Ennemuist, Konstantin Päts, Karl Parts, Jaan Tõnisson ja Ado Birk.
Oktoober 1917
• 01.10.1917 (ukj 14.10.1917) õnnistati Tartus sisse Pauluse kirik, mille ehitamist oli alustatud 1913. aastal ja mis valmis Soome arhitekti Eliel Saarineni projekti järgi.
• 04.10.1917 (ukj 17.10.1917) õhtul jõudis Viljandi kohale Saksa armee tsepeliin, millelt heideti alla 31 pommi, et kahjutuks teha moonaladu. Sihtmärk jäi aga tabamata ja osa pommidest kukutati hoopis Viljandi järve. Kuid oli ka inimkaotusi. Täpsed andmed küll puuduvad, kuid erinevad allikad on pakkunud 4‒13 hukkunut. Kümmekond päeva varem oli Saksa tsepeliinilt pommitatud Pärnu sadamat.
• 07.10.1917 (ukj 20.10.1917) moodustas Maanõukogu komisjoni Eesti okupeeritud saartega läbikäimiseks.• 09.10.1917 (ukj 22.10.1917) võttis Maanõukogu vastu Eesti Maapäeva valimise seaduse, milles muu hulgas öeldi, et Eesti Maapäeva saadikud valitakse otsekohesel, üleüldisel, ühesugusel ja proportsionaalsel hääletusel.
• 12.10.1917 (ukj 25.10.1917) valiti Ajutise Maanõukogu esimeheks Artur Vallneri asemel Otto August Strandman ning tema asetäitjateks ehk abiesimeesteks Jüri Jaakson ja Nikolai Köstner.
• 12.10.1917 (ukj 25.10.1917) otsustas Ajutine Maanõukogu teha olulisi muudatusi Maavalitsuses, mille esimeheks ja ühtlasi administratiivosakonna juhatajaks sai Jaan Raamoti asemel Konstantin Päts. Haridusosakonna juhatajana jätkas Peeter Põld, põllumajanduse osakonna juhatajana Jaan Raamot, töö ja hoolekandmise osakonna juhatajana Villem Maasik ning tervishoiuosakonna juhatajana Konstantin Konik.. Rahaasjanduse osakonda asus juhatama Juhan Kukk ja toitlusosakonda Gustav Linkvist. Sellises koosseisus tegutseti 24. veebruarini 1918, mil ametisse nimetati Eesti Ajutine Valitsus.
• 12.10.‒14.10.1917 (ukj 25.10.‒27.10.1917) Tallinnas sotsialistlike parteide ja töölisnõukogude poolt korraldatud Eestimaa Nõukogude II kongressil valiti Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee uus koosseis. Täitevkomitee esimehena jätkas Jaan Anvelt, sõja- ja toitluskomissariks kinnitati Viktor Kingissepp.
• 13.10.1917 (ukj 26.10.1917) pöördus Maanõukogu oma resolutsioonidega Eestimaa rahva poole, kutsudes üles teatama Vene vägede vägivallategudest ja rüüstamistest.
• 22.10.1917 (ukj 04.11.1917) moodustasid Tallinnas sotsialistlike parteide ja töölisnõukogude esindajad Venemaa eeskujul Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks sai Ivan Rabtšinski, tema asetäitjateks Viktor Kingissepp ja Erast Meister. Sõja-Revolutsioonikomitee ülesandeks sai relvastatud riigipöörde ettevalmistamine ja läbiviimine Eestis.
• 25.10.1917 (ukj 07.11.1917) võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Petrogradi eeskujul Tallinnas oma kontrolli alla raudteejaamad, sideasutused ja muud strateegilised paigad.
• 26.10.2017 (ukj 08.11.1917) kuulutas Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee end Eestimaa kubermangu kõrgeimaks võimuks. Sisuliselt oli tegu riigipöördega Oktoobrirevolutsiooni sildi all.
• 27.10.1917 (ukj 09.11.1917) võttis Sõja-Revolutsioonikomitee aseesimees Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt asjaajamise üle. Kingissepp saabus Poska kabinetti kahe relvastatud sõduri saatel.
• 28.10.1917 (ukj 10.11.1917) avaldas Jaan Tõnisson Postimehes artikli „Eesti Asutav Kogu“, milles käis välja Eesti Vabariigi loomise idee: „Kõik poliitilised, rahvuslised ja sotsiaalsed rühmad Eestis peaksid üksmeeles seks kokku astuma, et Eesti rahvuspoliitilist paleust, Eesti demokratlist vabariiki teoks teha, enne kui meie Venemaa korralagedusesse ära upuksime! Nüüd on aeg Eesti poliitilise enesemääramise sihis midagi ära teha, kui meil üleüldse midagi teha suudetakse ja tahetakse!“
November 1917
• 01.11.1917 (ukj 14.11.1917) pidasid ühiskoosoleku Maanõukogu juhatus ja vanematekogu, kes mõistsid enamlaste võimuvõtmise hukka.
• 07.11.1917 (ukj 20.11.1917) otsustas Maanõukogu vanematekogu Maanõukogu 28. novembril kokku kustuda.
• 12.11.1917 (ukj 25.11.1917) tegi Jaan Anvelti juhitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee vastukäigu ning otsustas Maanõukogu laiali saata, korraldada Eesti Asutava Kogu valimised ja Asutav Kogu seejärel kokku kutsuda.
• 12.11.1917 (ukj 25.11.1917) ilmus Petrogradis (praeguses Peterburis) eestikeelse ajalehe Eesti esimene number. Ajaleht nimetas end seltside, sõjameeste ja asunduste häälekandjaks. Teadaolevalt ilmus Eesti kuni 1918. aasta märtsini.
• 15.11.1917 (ukj 28.11.1917) kell 16 algas Tallinnas Toompeal Maanõukogu istung, millest võttis osa 48 saadikut ja mida juhatas Maanõukogu esimees Otto Strandman. Eesti Maanõukogu kuulutas end oma otsusega Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Ühes sellega hakkasid kõikvõimalikud määrused, käsud ja korraldused maksma üksnes siis, kui Maanõukogu need välja oli kuulutanud. Maanõukogu koosistumise vahelisel ajal oli kõrgema võimu esindajaks Maanõukogu juhatus ja vanematekogu koos maavalitsustega.
• 17.11.1917 (ukj 30.11.1917) oli Maanõukogu sunnitud põranda alla minema. Maanõukogu ise ei saanud enam koguneda, sestap läksid selle volitused üle Maanõukogu Vanematekogule, kes otsustas saata oma esindajad Stockholmi (Jaan Tõnisson) ja Petrogradi (Ants Piip), kaitsmaks eesti rahva huve rahvusvahelisel tasandil. Tõnissonist ja Piibust said sellega Eesti välisdelegatsiooni esimesed esindajad.
• 20.11.1917 (ukj 03.12.1917) ilmus Tartus ajalehe Edasi esimene number. Leht nimetas end alguses Tartu soldatite, tööliste ja maatameeste saadikute nõukogu häälekandjaks. Detsembrist 1918 nimetas leht end Tartu kommunistide häälekandjaks. Edasi lõpetas ilmumise jaanuaris 1919 (viimane number ilmus erakorraliselt Võrus 14.01.1919). Olgu öeldud, et alates 05.01.1918 (ukj 18.01.1918) hakkas paralleelselt Petrogradis ilmuma samuti eestikeelne Edasi, mis nimetas end algselt Venemaa Kommunistilise (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandjaks ning mida anti välja kuni detsembrini 1937.
• 21.11.1917 (ukj 04.12.1917) toimus Tartus Eesti tagavarapataljoni toetusel meeleavaldus Maanõukogu laialisaatmise vastu.• 23.11.1917 (ukj 06.12.1917) ilmus Tallinnas ajalehe Eesti Teataja esimene number. Leht nimetas end Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatva Komitee häälekandjaks. Eesti Teataja lõpetas ilmumise veebruaris 1918.
Detsember 1917
• 11.12.1917 (ukj 24.12.1917) ilmus seni (alates detsembrist 1905) Postimehe Pärnu väljaandena ilmunud leht (päises seisis nimi: Postimees. Pärnu väljaanne) uue nime all, milleks oli Uus Pärnu Postimees. Ajalehe väljaandja ja vastutav toimetaja oli Jaan Järve (1894‒1945). Sellisel kujul ilmus leht kuni 06.03.1918. Pärast lühikest pausi hakkas 25.03.1918 taas ilmuma Postimees. Pärnu väljaanne, seda kuni veebruarini 1930. Uue Pärnu Postimehe vastutava toimetajana asus tegutsema Jaan Karu (1873‒1942), kes oli samas ametis ka enne Uue Pärnu Postimehe ilmuma hakkamist. Karu oli aga nüüd samaaegselt ka väljaandja. Enne, aastail 1915‒1917 oli väljaandjaks Jaan Tõnisson. Praegune Pärnu Postimees peab mõlemat ajalehte enda eelkäijaiks.
• 11.12.1917 (ukj 24.12.1917) tunnistas Maanõukogu Vanematekogu Jaan Tõnissoni, Jaan Poska, Jüri Vilmsi ja Julius Seljamaa Eesti rahva saatkonna täievolilisteks saadikuteks.
• 18.12.1917 (ukj 31.12.1917) ilmus Tallinnas ajalehe Eestimaa esimene number. Lehe eluiga oli üsna üürike; ajalehte ilmus Rahvusraamatukogu andmebaasi ester.ee kohaselt vaid neli numbrit, neist viimane 21.12.1917. Põhjus selles, et Eestimaa etendas puhvri rolli kinni pandud ajalehe Tallinna Teataja (viimane number 13.12.1917) ja uue lehena ilmuma hakanud Kodumaa vahel. Kodumaad ilmuski aga vaid üks number (23.12.1917). Alates 25.02.1918 jätkas taas ilmumist Tallinna Teataja.
• 18.12.1917 (ukj 31.12.1917) hakkas ka Tartus ilmuma uus ajaleht, saksakeelne Dorpater Zeitung, mis ilmus kuni 1918. aasta suve lõpuni.• 31.12.1997‒01.01.1918 (ukj 13.01–14.01.1918) pidasid Tallinnas Estonias nõu Maanõukogu Vanematekoja liikmed ja eri parteide esindajad. Langetati põhimõtteline otsus kuulutada välja iseseisvus, millega loodeti ära hoida Saksa okupatsioon Eesti mandriosas. Iseseisvusdeklaratsiooni väljatöötamiseks otsustati luua parteidevaheline büroo, kuhu arvati Karl Saral, Juhan Kukk, Leo Sepp, Gustav Suits, Alma Ostra, Jüri Jaakson, Jaan Raamot, Johannes Reinthal ja Peeter Schneider.
1918
Jaanuar 1918
• 10.01.1918 (ukj 23.01.1918) käisid Ülevenemaalise Asutava Kogu Eesti saadikud Jaan Poska, Julius Seljamaa ja Jüri Vilms Suurbritannia Petrogradi saatkonnas, et saada toetust Eesti iseseisvumise taotlustele. Mõni päev hiljem külastati veel ka USA ja Prantsusmaa saatkonda Petrogradis.
• 10.01.‒11.01.1918 (ukj 23.01‒24.01.1918) toimunud Maanõukogu ja Maavalitsuse ühisel koosolekul koostati memorandum Eesti poliitilise olukorra kohta, mis oli mõeldud esitamiseks välisriikide saadikutele.
• 13.01.1918 (ukj 26.01.1918) jõudis Maanõukogu moodustatud välisdelegatsiooni liige Jaan Tõnisson Stockholmi.
• 15.01.1918 (ukj 28.01.1918) asutati Tartus üliõpilaskorporatsioon Fraternitas Liviensis.
• 31.01.1918 (ukj 13.02.1918) jäi viimaseks päevaks, mil Eestis oli kasutusel vana kalender. Alates järgmisest päevast võeti Eestis seni kehtinud Juliuse ehk vana kalendri asemel kasutusele Gregoriuse ehk uus kalender. Reaalses elus tähendas see seda, et 31. jaanuarile järgnes 1. veebruari asemel kohe 14. veebruar ehk siis vahele jäi 13 päeva. Samaaegselt tehti seda ka Venemaal. Vana kalendri kuupäevade ümberarvutamiseks uue kalendri järgi tuleb XVIII sajandi kuupäevadele lisada 11 päeva, XIX sajandi kuupäevadele 12 päeva ja XX sajandi kuupäevadele (kuni 31.01.1918) 13 päeva.
Veebruar 1918
• 14.02.1918 (vkj 01.02.1918) hakkas Eestis ja ka Venemaal seni kasutatud Juliuse ehk vana kalendri asemel kehtima Gregoriuse ehk uus kalender.
• 19.02.1918 otsustas Tallinnas Haritlaste Klubis kokku tulnud Maanõukogu Vanematekogu asutada kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kogu riiklik võim anda. Päästekomitee liikmeteks valiti Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Ühtaegu kiitis Maanõukogu Vanematekogu heaks „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“.
• 20.02.1918 maabusid Saksa väe Virtsus.
• 23.02.1918 nimetati Valgas eelmisel päeval võimu haaranud Saksa okupatsioonivägede poolt Valga bürgermeistriks (linnapeaks) endine kohtu-uurija P. von Sievers. Omaaegne linnapea Hans Einer sai samal päeval ja päev hiljem ka eelmine linnapea Karl Osolinš linnanõunikuks.
• 23.02.1918 kell 8 õhtul luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner Pärnu Endla teatri välisrõdult teatriesile platsile kogunenud rahvale ette Eesti Maanõukogu vanematekogu koostatud „Manifesti Eestimaa rahvastele“. Kui manifest järgmisel päeval ka Tallinnas ette loeti, oli selle pealkirja täiendatud sõnaga „kõigile“: Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.• 24.02.1918 kuulutas Maanõukogu vanematekogu oma manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele välja iseseisva Eesti Vabariigi. Lisaks Tallinnale loeti manifest sel päeval ette ka Viljandis. Manifesti algas sõnadega: „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseiswaks demokratliseks wabariigiks.“
Ehkki manifest oli ette loetud juba eelmisel õhtul Pärnus, on just 24.02.1918 kujunenud Eesti Vabariigi sünnipäevaks, mida on tähistatud riikliku pühana kui iseseisvuspäeva.
• 24.02.1918 nimetas Eestimaa Päästekomitee oma otsusega ametisse Ajutise Valitsuse esimese koosseisu, kuhu kuulusid Eesti Maarahva Liidu (EMRL), Eesti Tööerakonna (ETE), Eesti Demokraatliku Erakonna (EDE) ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) esindajad. Ajutise Valitsuse esimesse koosseisu kuulusid:
ministrite
nõukogu esimees ja siseminister Konstantin
Päts (EMRL);
ministrite
nõukogu abiesimees ja kohtuminister Jüri
Vilms (ETE, hukati Helsingis 13.04.1918); haridusminister Peeter
Põld (EDE); kaubandus-
ja tööstusministri koht
jäi täitmata ning teda asendas Konstantin Päts; põllutöö-
ja toitlusminister Jaan
Raamot (EMRL); raha-
ja riigivaranduse minister Juhan
Kukk (ETE); sõjaminister Andres
Larka; teedeminister Ferdinand
Peterson (ETE); töö-
ja hoolekandeminister Villem
Maasik (ESDTP); välisminister Jaan
Poska (EDE).
Lisaks oli ette nähtud veel ka Saksa rahvusasjade ministri ja Rootsi rahvusasjade ministri ametikoht, kuid need jäid täitmata.
Et juba järgmisel päeval ehk 25. veebruaril sisenesid Saksa väed Tallinna ja algas Saksa okupatsioon, ei saanud Ajutine Valitsus talle pandud ülesandeid täita. Alles 11. novembril 1918 andis Jaan Poska Ajutise Valitsuse nimel teada, et valitsus „on oma takistatud tegevust uuesti alanud“. Päev hiljem, 12. novembril 1918 kogunesid Ajutise Valitsuse senine koosseis ja Maanõukogu vanematekogu ühisele istungile, kus täpsustati ja osaliselt muudeti valitsuse senist koosseisu. Ajutise Valitsuse nii-öelda teine koosseis astus samal päeval ehk 12. novembril ka oma kohuseid täitma.
• 24.02.1918 jõudsid Saksa väed ennelõunal Tartusse ja samal õhtul juba ka Jõgevale.
• 25.02.1918 hõivasid Saksa väed Pärnu ja Viljandi. Samal päeval sisenesid Saksa väed ka Tallinna, kus oli keskpäeval mitmel pool ette loetud iseseisvusmanifesti. Algas Saksa okupatsioon Eestis.
• 25.02.1918 võtsid Saksa võimud üle Tallinna postkontori ja sisuliselt likvideerisid senise postisüsteemi.
• 25.02.1918 määrati Eesti välisdelegatsiooni esindajaks Nõukogu Venemaa valitsuse juures Julius Seljamaa.
Märts 1918
• 03.03.1918 kirjutasid ühelt poolt Nõukogude Venemaa ja teisalt nn nelikliidu (Saksamaa, Austria-Ungari, Ottomani impeeriumi ja Bulgaaria) esindajad Brest-Litovskis alla rahulepingule, millega kinnitati, et pooltevaheline sõjaseisukord on lõppenud ning et osapooled on otsustanud edaspidi elada koos rahus ja sõpruses. Balti kubermangud, mis seni olid kuulunud Venemaale, jäid rahulepingu kohaselt Saksamaa võimu alla. Eesti mandriosa pidi küll algselt jääma Venemaa võimkonda, kuid Venemaa loobus peagi sellest soovist. Berliinis 27.08.1918 sõlmitud rahulepingu lisas fikseeriti see loobumine ka ametlikult.
• Samal päeval ehk 03.03.1918 korraldasid Saksa okupatsioonivõimud Tallinnas Peetri platsil (praegusel Vabaduse väljakul) sel puhul oma vägede paraadi, kus aukülalisena oli kohal Preisi prints suuradmiral Heinrich.
• 05.03.1918 jõudsid Saksa väed Narva, millega oli kogu Eesti okupeeritud. Eesti saared vallutati juba oktoobris 1917.
• 13.03.1918 jõudsid Maanõukogu poolt moodustatud Eesti välisdelegatsiooni liikmed Ants Piip, Ferdinand Kull, Mihkel Martna, Karl Menning, Karl Robert Pusta ja Eduard Virgo Stockholmi, et sealt edasi teistesse riikidesse siirduda.
• 16.03.1918 kohtusid Eesti välisdelegatsiooni liikmed Rootsi välisministri Johannes Hellneriga. Rootsi küll ei kiirustanud Eesti iseseisvuse tunnustamisega, end ei teinud ka takistusi Eesti välisdelegatsiooni tegevusele.
• 23.03.1918 vahistasid sakslased Soome lahes asuval Suursaarel Päästekomitee liikme Jüri Vilmsi, kes pidi liituma Eesti välisdelegatsiooniga. Vilms viidi seejärel Helsingisse, kus ta 13. aprillil 1918 koos Soome punakaartlastega maha lasti.
• 25.03.1918 ilmus mitmekuulise vaheaja järel ajaleht Postimees. Pärnu väljaanne. Enne seda ilmus viimane Postimehe Pärnu väljaanne 08.12.1917 (ukj 21.12.1917). Vahepealsel perioodil, alates 11.12.1917 (ukj 24.12.1917) kuni 06.03.1918 ilmus leht nime all Uus Pärnu Postimees.
• 27.03.1918 kinnitati taas ellu kutsutud Valga Linnavolikogu otsusega Valga uueks bürgermeistriks (linnapeaks) Oskar Raue. 23.02.1918 bürgermeistriks nimetatud P. von Sievers viitas ametist lahkumisel isiklikele põhjustele.
Aprill 1918• 12.04.1918 sai Riia kokku Balti Landesrat (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ning Riia linna esinduskogu, kohal oli 33 sakslast, 13 eestlast ja 11 lätlast), kes tänu sakslaste häälteenamusele otsustas pöörduda Saksa keisri poole palvega ühendada Baltimaad Saksa riigiga nn personaalunioonis Preisimaaga.
• 13.04.1918 hukati Helsingis Eesti Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu abiesimees ja kohtuminister, Eestimaa Päästekomitee liige Jüri Vilms (sündinud 13.03.1889). Nimelt oli Vilms üheaegselt Eestis alanud Saksa okupatsiooniga suundunud märtsis 1918 koos mitme kaaslasega üle jää Soome, et sealt minna edasi Lääne-Euroopasse Eesti iseseisvusele toetuse saamiseks, kuid sattus Suursaarel sakslaste kätte vangi ja viidi mandrile. Detsembris 1920 toodi Vilmsi põrm Eestisse ja maeti Viljandimaale Pilistvere kalmistule.
Olgu öeldud, et teise versiooni järgi hukati Vilms hoopis 2. mail 1918 Hämeenlinnast põhja pool asuvas Hauhos punavägedega võidelnud Rootsi vabatahtlike poolt.
• 17.04.1918 läkitas Eesti välisdelegatsioon Kopenhaagenist telegrammi Saksamaa riigikantslerile, protestides Balti Landesrati taotluse vastu kaasata Baltimaad Saksamaa koosseisu. Protesti põhjendati asjaoluga, et Landesratil puudus rahva volitus.
Mai 1918
• 01.05.1918 saatsid Eesti välisdelegatsiooni liikmed Ants Piip, Karl Robert Pusta ja Eduard Virgo kirja Nõukogude Venemaa esindajale Londonis Maksim Litvinovile, taotledes Eesti iseseisvuse tunnustamist.
• 03.05.1918 saatis Briti välisminister Arthur James Balfour Eesti välisdelegatsiooni liikmele Ants Piibule kirja, teatades, et Suurbritannia tunnustab Eesti Maanõukogu ajutiselt de facto kuni rahukonverentsi kokkutulemiseni. Ühtaegu tunnustati Piipu kui Eesti Ajutise Valitsuse diplomaatilist esindajat.
• 13.05.1918 saatis Prantsusmaa väliminister Stephen Pichon kirja Eesti
välisdelegatsiooni liikmele Kaarel Robert Pustale, teatades, et Prantsusmaa
tunnustab Eesti Maanõukogu ajutiselt de
facto kuni rahukonverentsi kokkutulemiseni. Pustat tunnustati kui Eesti
Ajutise Valitsuse diplomaatilist esindajat.
• 29.05.1918 teatas Eesti Maanõukogu
ajutisest tunnustamisest Itaalia väliminister Giorgio Sidney Sonnino, saates
sellekohase kirja Eesti välisdelegatsiooni liikmele Eduard Virgole.
Juuni 1918
• 11.06.1918 vangistasid Saksa võimud Eesti Ajutise Valitsuse juhi Konstantin Pätsi, kes jõudis vangilaagrist tagasi Eestisse alles 19. novembril 1918.
Juuli 1918
• 17.07.1918 hukati Venemaal Jekaterinburgis Vene keiser Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna ning nende viis last.
August 1918
• 27.08.1918 kirjutati Berliinis alla Brest-Litovski rahulepingu täiendavale kokkuleppele, millega Venemaa loobus suveräniteedist Eesti- ja Liivimaa üle.
September 1918
• 22.09.1918 tunnustas Saksa keiser Wilhelm II Balti hertsogiriigi iseseisvust ja selle kõrgema võimu kandjana Balti Landesrati.
Oktoober 1918
• 05.10.1918 esitas Eesti välisdelegatsioon Saksa valitsusele märgukirja, milles nõuti Saksa vägede lahkumist Eestist ning Eesti Maanõukogu ja Ajutise Valitsuse tegevuse tunnustamist.
November 1918
• 05.11.‒09.11. 1918 Riias toimunud Landesrati mitmepäevasel istungil kuulutati välja iseseisev Balti hertsogiriik ning valiti regentnõukogu, mille etteotsa sai Audru parun Adolf Pilar von Pilchau.
• 11.11.1918 kirjutati Compiegne´is alla Entente´i (Antanti) ja Saksamaa vaherahu, millega lõppes I maailmasõda. Sellega jõudis lõpule ka Saksa okupatsioon Eestis.
• 11.11.1918 moodustati noore Eesti Vabariigi kaitseks relvastatud kodanike liit ehk Eesti Kaitse Liit. Vastne liit allutati sõjaminister Andres Larkale, liidu ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder ja liidu juhatuse esimeheks Johan Pitka. Eesti Kaitse Liit on praeguse Kaitseliidu eelkäija.
• 11.11.1918 andis Jaan Poska Eesti Ajutise Valitsuse volitusel teada, et valitsus „oma takistatud tegevust uuesti on alanud“. Ühtaegu andis ta teada Eesti Maapäeva kogunemisest lähematel päevadel. Maapäeva peaülesandena mainitakse Eesti Asutava Kogu kokkukutsumist „üleüldise, ühetasase, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääleõiguse põhjal“. Ajutise Valitsuse esimesel legaalsel istungil osalesid Poska kõrval veel Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk.
• 12.11.1918 otsustas Maanõukogu vanematekogu määrata ametisse Ajutise Valitsuse uue ehk teise koosseisu, mis jõudis tegutseda küll vaid 27. novembrini 1918, mil Maanõukogu otsustas anda seadusandliku võimu üle juba uuendatud Ajutisele Valitsusele, kes sai ühtlasi õiguse teostada riigivõimu ilma kitsendusteta (järgmisel päeval algas Vabadussõda).
Ajutise Valitsuse teise koosseisu moodustasid taas Eesti Maarahva Liidu (EMRL), Eesti Tööerakonna (ETE), Eesti Demokraatliku Erakonna (EDE) ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) esindajad. Ajutise Valitsuse teise koosseisu kuulusid:
peaminister ja siseminister Konstantin Päts (EMRL); peaministri asetäitja ja kohtuminister Jaan Poska (EDE); haridusminister Peeter Põld (EDE); kaubandusministri kt Nikolai Köstner (ESDTP, alates 14.11.1918); põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot (EMRL, kuni 16.11.1918); rahaminister ja siseministri asetäitja Juhan Kukk (ETE); sõjaminister Andres Larka; teedeminister Ferdinand Peterson (ETE); töö- ja hoolekandeministri kt Aleksander Tulp (EMRL, alates 14.11.1918); välisminister Otto Strandman (ETE); portfellita minister Jaan Tõnisson (EDE).
• 12.11.1918 alustas tegevust Eesti politsei. Nimelt oli ööl vastu 12.11.1918 võetud Tallinnas Saksa võimudelt üle kohalikud politseijaoskonnad. Eelmisel päeval ehk 11.11.1918 oli Jaan Poska kohustanud selleks omavalitsusi.
• 13.11.1918 määras Eesti Ajutine Valitsus Tallinna postkontori ja telegraafi komandandiks Hindrek Rikandi, kelle juhtimisel asuti sakslastelt üle võtma posti- ja sideasutusi. Seda kuupäeva loeb tänane Eesti Post oma asutamispäevaks.
• 13.11.1918 tühistas Nõukogude Venemaa valitsus ühepoolselt Brest-Litovski rahulepingu ühes selle kõigi lisadega ning Punaarmee alustas lahkuvate Saksa vägede järel oma pealetungi, vältides samas relvakokkupõrkeid Saksa väesalkadega. Punaarmee pealetungi taga oli Nõukogude Venemaa soov taastada Brest-Litovski rahulepingu eel valitsenud seis sakslastele kaotatud aladel ning kehtestada seal oma ülevõim.
• 14.11.1918 esines põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot läkitusega „Leiba linnadele ja maarahvale“. Selles öeldi, et leivatagavarad linnades on otsa lõppemas. Läkituses tõdeti, et sakslaste käest toiduasutusi üle võttes leidis Eesti Ajutine Valitsus Tallinnas eest ainult 3400 puuda vilja tagavara, millest poolenaelalise portsjoni juures ainult kolmeks päevaks jätkub. Hädas olid maal ka maatamehed. Ühtaegu kehtestas Raamot uued vilja kokkuostuhinnad: puud rukist ja nisu maksis sealt alates 15 rubla, puud kaera ja otra 13 rubla. Samas andis ta teada läbirääkimistest Inglismaa ja Ameerika Ühendriikidega vilja toomiseks Eestisse.
• 14.11.1918 saatis Eesti Vabariigi Välisministeerium Helsingis resideerinud Briti ja Prantsuse konsulitele kirja, paludes relvastust ning abi tõkestamaks vara ja toiduainete väljavedamist Eestist sakslaste poolt. Välisministeerium on pidanud seda kirja oma reaalse tegevuse algusajaks.
• 14.11.1918 otsustas Tallinna Linnavalitsus lõpetada hoburaudtee tegevuse ehk siis hobutrammiliikluse (nimetatud ka konkaks). Sellega jõudis lõpule Tallinna trammiliikluse eelkäija ajalugu, mis sai alguse vana kalendri järgi 4. augustil 1888, mil toimus hoburaudtee esimene proovisõit. Regulaarne hobutrammiliiklus ‒ Vene turult ehk praeguselt Viru väljakult Kadriorgu Liiva (praeguse Poska) tänavale ‒ avati kaheksa päeva hiljem, 12. augustil 1888.
• 15.11.1918 kinnitas teedeminister Ferdinand Peterson esimesed Eesti postitariifid.
• 15.11.1918 andis teedeminister Ferdinand Peterson välja ka käskkirja, mille kohaselt moodustati senise Looderaudtee, Esimese Juurdeveoteede Seltsi, merekindluse ja sõjaväe väliraudteelõikude baasil iseseisev Eesti Vabariigi Raudtee (EVR). Raudteeliikluse alguseks Eestis ja ühtaegu Eesti raudtee sünnipäevaks loetakse 24. oktoobrit 1870, mil avati liikluseks raudteeliin Paldiski-Tallinn-Narva-Gatšina.
Samal päeval ehk 15.11.1918 määrati teedeministri käskkirjaga Karl Ipsberg Eesti Vabariigi raudteede ehk loodava Raudteevalitsuse ülemaks. Ipsberg asus oma ametisse veel samal päeval. Ühtlasi informeeriti Tartus paiknenud Saksa sõjaväe raudteedirektsiooni, et Raudteevalitsus hakkab neilt raudteid üle võtma. Sakslased vastasid, et Eesti valitsuse sekkumine nende tegevusse pole õigustatud ja lubasid vajadusel relvi kasutada. 17.11.1918 sõitis Ipsberg Tartusse, et siiski rahumeelne lahendus leida. Sama päeva õhtul jõudiski Ipsberg sakslaste raudteedirektsiooniga kokkuleppele.
15. novembril 1918 andis EV teedeminister Ferdinand Peterson välja ka käskkirja, mille kohaselt moodustati senise Looderaudtee, Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi, merekindluse ja sõjaväe väliraudteelõikude baasil iseseisev Eesti Vabariigi Raudtee (EVR). Raudteeliikluse alguseks Eestis ja ühtaegu Eesti raudtee sünnipäevaks loetakse 24. oktoobrit 1870 (ukj 05.11.1970), mil avati liikluseks raudteeliin Paldiski-Tallinn-Narva-Gatšina.
• 16.11.1918 pöördus Ajutine Valitsus Eesti Vabariigi kodanike poole läkitusega, tõdedes esmalt, et iseseisev Eesti Vabariik on teoks saanud, kuid kohe lisades, et valitsus üksi ei suuda ilma rahvata midagi teha. Järgnes edasiste meetmete loetelu. Esiteks, kõik mehed, keda Ajutine Valitsus kutsub, pidid astuma Eesti Rahvaväkke, et sõjariistad käes Eesti piire välise hädaohu vastu kaitsta. Teiseks, kõik poliitilised kodanikuõigused pandi täielikult maksma. Kolmandaks, taas astusid jõusse töökaitse seadused ning ka streigiõigus. Neljandaks, uuesti hakkas tööstuses ja kaubanduses maksma 8-tunniline tööpäev.
• 16.11.1918 avaldas Ajutise Valitsus eraldi läkituse ka Eesti Rahvaväe viivitamatuks kokkukutsumiseks. Rahvaväe ülesandeks seati Eesti riikliku iseseisvuse kaitsmine ja avaliku korra alalhoidmine. Rahvaväe esialgseks suuruseks seati 25 000 meest, milleks kutsuti alates 21. novembrist 1918 püsside alla 21‒35aastaseid vabatahtlikke, kes pidid teenistusse ilmuma oma riiete ja saabastega ning ühe nädala toidumoonaga. Lisaks tuli kaasa võtta magamiskott, padi, tekk, kaks lina ja vähemalt kaks paari pesu. Neid, kellel tarvilikku varustust polnud, pidi aitama kohalik omavalitsus. Samas lisati, et kui 28. novembriks nõutavat arvu rahvaväelasi kokku ei saada, järgneb sõjaministri korraldus meeste sunniviisilise võtmise kohta väeteenistusse alates 21. eluaastast.
• Samal päeval ehk 16.11.1918 kutsuti sõjaministri käskkirjaga nelja polku - Tallinnas, Tartus, Võrus ja Narvas - kohale kõik ohvitserid, arstid ja ametnikud, kes varem sõjaväes olid teeninud. Veltveeblid ja vanemad allohvitserid pidid kogunema kuude linna - lisaks eelpool mainitutele veel ka Rakverre ja Pärnusse. Riided ja saapad pidid neil endal olema, riigi poolt oli söök ja kuupalk: veltveeblitele 225 marka ja vanematele alamohvitseridele 175 marka kuus.
• 16.11.1918 jõudsid Eestisse tagasi välisdelegatsiooni liikmed Jaan Tõnisson ja Karl Menning.
• 18.11.1918 alustas tööd Piirivalvevalitsus, mida asus juhtima kapten Leopold Tõnson. Piirivalvevalitsus allus algselt Kaitseliidu Vanematekogule.
• 19.11.1918 kirjutasid Saksa riigi Baltimaade peavolinik August Winnig ning Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Ado Birk, Konstantin Konik, Heinrich Luht, Ferdinand Peterson ja Voldemar Puhk Riias alla lepingule, millega kinnitati riigivõimu üleminek Eesti aladel Saksamaalt eestlaste oma võimuorganitele.
• 19.11.1918 jõudis vangilaagrist tagasi Konstantin Päts, kelle Saksa võimud olid vangistanud 11. juunil 1918.
• 20.11.1918 tuli Tallinnas taas kokku Maanõukogu, kes asus arutama võimu ja varade ülevõtmist okupatsioonivõimudelt ning Asutava Kogu valimisega seonduvat.
• 21.11.1918 võttis Ajutise Valitsus oma koosolekul vastu ajutise määruse riigilipu kohta (kuni Maapäeva vastava otsuse tegemiseni). Määruses oli kolm punkti:
1. Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horisontaalses järjekorras.
2. Riigilipp on puutumatu väline riigimärk. Isikud, kes riigilippu miski viisil teotavad, võetakse seaduslikkusele vastutusele.
3. Riigilippu tarvitatakse kõigil juhtumistel, kus Eesti riigi võim ennast avaldab, nii riigi sisemises kui välimises elus.
• 21.11.1918 kohtusid välisdelegatsiooni liikmed Ants Piip ja Karl Robert Pusta Briti välisministri abi lord Robert Ceciliga.
• 22.11.1918 alustas Punaarmee pealetungi Eestisse, kuid Narvas osutasid vastupanu sinna veel jäänud sakslased ning Punaarmee sunniti taganema.
• 22.11.1918 alustati Tallinnas Nõmmel asunud Georg Bölau trükikojas (aadressil Raudtee 10) Eesti Vabariigi esimeste postmarkide trükkimist. Nendeks olid Rudolf Zero kujundatud 5-kopikalise nimiväärtusega punakasoranži lillemustriga margid, mida trükiti 22.11.1918‒28.11.1918 alustuseks 514 000. Margi keskel oli kiri "EESTI POST". Esimesed margid tulid müügile 24.11.1918. Hiljem trükiti neid marke juurde (1918 detsembris 509 000, 1919 märtsis 304 500 ja 1919 aprillis 614 500). Järgmine mark, samuti lillemustriga, ilmus juba 30.11.1918 ja selle nimiväärtus oli 15 kopikat.
• 23.11.1918 otsustas Maanõukogu riigi otsekohesteks väljaminekuteks tarviliku sularaha saamiseks korraldada esimese siselaenu 5% lühiajaliste võlakohustuste väljaandmise 30 miljoni marga suuruses mahus. Ühtlasi tähendas see marga seadustamist Eesti Vabariigi rahaühikuna.
• 23.11.1918 suundusid Helsingisse Jaan Tõnisson ning Jaan Poska, et hankida noorele Eesti Vabariigile relvi ja saada laenu.• 26.11.1918 lähetati Stockholmi Eesti eridelegatsioon, kuhu kuulusid Ferdinand Kull, Eduard Laaman ja Joseph Goldarbeiter. Eridelegatsiooni ülesanne oli paluda Rootsilt ja Stockholmis asunud saatkondadelt sõjalist abi, ent missioon ebaõnnestus ja lõpetas 03.01.1919 oma tegevuse.
• 27.11.1918 ilmus Riigi Teataja nr 1, milles olid ära toodud Eestit puudutavad senised kõige olulisemad dokumendid alates Maanõukogu novembris 1917 tehtud otsusest tunnistada end Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks ning 1918. aasta 24. veebruari Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele. Riigi Teataja päises oli märge selle kohta, et toimetus tegutses toona Eesti Ajutise Valitsuse ruumides Tallinnas.
• 27.11.1918 valiti Maanõukogu uus juhatus. Maanõukogu eehk Maapäeva esimeheks sai Otto Otto Strandmani asemel Ado (Aadu) Birk.
• Samal päeval ehk 27.11.1918 otsustas Maanõukogu anda seadusandliku võimu üle Ajutisele Valitsusele, kes sai koos sellega õiguse teostada riigivõimu ilma kitsendusteta (järgmisel päeval algas Vabadussõda). Ühtaegu kinnitati ametisse Ajutise Valitsuse kolmas koosseis, mille moodustasid Eesti Maarahva Liidu (EMRL), Eesti Tööerakonna (ETE), Eesti Demokraatliku Erakonna (EDE), Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP), Eesti Sotsialistide Revolutsionääride Partei (ESRP), Saksa-Balti Erakonna (SBE) ja Vene Kodanikkude Kogu (VKK) esindajad. Valitsusse kuulusid:
peaminister ja sõjaminister Konstantin Päts (EMRL); peaministri asetäitja August Rei (ESDTP, kuni 24.01.1919); haridusminister Karl Luts (ESDTP, kuni 12.03.1919, langes Venemaal vangi ja tema asemele määrati 12.03.1919 Harald Laksberg; kohtuminister Jüri Jaakson (EDE); põllutööminister Otto Strandman (ETE); rahaminister Juhan Kukk (ETE); siseminister August Peet; teedeminister Eduard Säkk (ETE); toitlusminister Jaan Raamot (EMRL, kuni 06.02.1919, mil tema asemele asus Eduard Aule, samuti EMRL); töö- ja hoolekandeminister August Rei (kuni 23.12.1918, mil tema asemele asus ministri kohusetäitjana Karl Ast, ESDTP); tööstus- ja kaubandusminister Nikolai Köstner (ESDTP, kuni 1612.1918, läks välismaale ja tema asemele asus ministri kohusetäitja Voldemar Puhk, kelle omakorda vahetas 12.03.1919 välja August Janson, ESRP); välisminister Jaan Poska (EDE); täievoliline minister välismaal Jaan Tõnisson (EDE); saksa rahvusminister Hermann Georg Willibald Koch (SBE); rootsi rahvusminister Hans Pöhl; vene rahvusminister Aleksei Sorokin (VKK).
9. mail 1919 asus tegutsema juba esimene EV Valitsus, mille nimetas ametisse Maanõukogult 24.04.1919 kõrgeima võimu üle võtnud Asutav Kogu. Valitsuse etteotsa asus Otto Strandman.
• 28.11.1918 alustas Punaarmee oma pealetungi ja vallutas koos Eesti punaväelastega Narva. Algas Vabadussõda. Saksa väed olid selleks ajaks Narvast juba lahkunud ja alles formeerimisjärgus olnud Eesti rahvavägi oli veel liiga nõrk pealetungi tagasilöömiseks.
• 29.11.1918 avaldas Eesti Ajutine Valitsus teadaande "Teadku seda kõik!", milles oli muu hulgas öeldud: "Vene valitsus on ilma põhjuse teatamata oma väesalkadele käsu andnud üle Eesti Vabariigi piiri tungida. Narva juures on juba vaenuline tegevus Eesti riigi piirides. Vaenulised väesalgad tungivad edasi ja iga osa Eesti riigist, mis nad oma võimu alla võtta suudavad, ähvardab nälg, sest piirikaitse purustamise tagajärjel kaovad meilt kõik toiduainete tagavarad laialisesse Vene riiki, kus praegu kibe nälg valitseb. /.../ Vaenulised salgad peame üle piiri tagasi ajama. Eesti rahvavägi peab nüüd ajaviitmata lipu alla kokku tulema. Ajutine Valitsus nõuab, et temal 1. detsembril igas maakonnalinnas ühe polgu osa mehi koos oleks. Mobilisatsioonist ja vägede varustamisest peavad kõik osa võtma. /.../ Kõik, kes Eesti riigikaitseväe kokkuastumist takistavad, kes sel puhul oma ametikohust ei täida, kes lipu alla kutsumisel ilmumata jäävad, kes riigivõimude poolt nõutavaid varustusaineid ei anna, kes riigikaitse vastu kuritahtlist tegevust avaldavad, väeosades oma kohuseid ei täida, kodusõda õhutavad ja Eesti Vabariigi kukutamise katset teevad või selleks üles kihutavad, antakse sõjavälja-kohtute kätte."
• Samal päeval ehk 29.11.1918 avaldas Ajutine Valitsus teadaande, milles teatati sõjaseaduse maksmapanekust ning kuulutati välja üleriiklik mobilisatsioon 1. detsembril 1918. Eesti lipu alla kutsuti kõik 21-, 22-, 23- ja 24-aastased mehed. Samas tuletati kõigile Eesti ohvitseridele meelde, et juba 16.11.1918 oli neile antud mobilisatsioonikäsk. Lisades, et kes viie päeva jooksul oma teenistuskohta ei ilmu, võetakse kohtu korras vastutusele.
• 29.11.1918 asus aktiivselt tegutsema ka Petrogradis 15.10.1918 moodustatud Eesti Revolutsiooniline Komitee (kasutusel ka nimekuju Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee), kes langetas 29.11.1918 otsuse kuulutada Eesti „sotsialistliseks nõukogude vabariigiks“ ametliku nimetusega Eesti Töörahva Kommuun (algkujul Eesti Töörahva Kommuuna). Kommuuni kõrgeima valitsusasutusena moodustati Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, kuhu kuulusid nõukogu esimees Jaan Anvelt, kes ühtlasi juhatas sõjaväe asju, rahvamajanduse juhataja Hans Pöögelmann, hariduse juhataja Artur Vallner ja rahvusvahelise läbikäimise juhataja Johannes Mägi. Nõukogu asjaajajaks määrati Johannes Käspert. Kõiki neid toiminguid tehti Narvas, mille Nõukogude Venemaa armee ehk Punaarmee oli koos Eesti kommunistlike kütipolkudega 29.11.1918 vallutanud. Eesti Revolutsiooniline Komitee, mille eesotsas seisis Jaan Ikmelt koos Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanniga, lõpetas sellega ka oma tegevuse ja andis kogu oma senise asjaajamise üle Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu kätte.
• Samal päeval ehk 29.11.1918 toimunud kommuuni revolutsioonilise valitsuse ehk nõukogu esimesel istungil otsustati esimese päevakorrapunktina asutada Eesti Telegraafi Agentuur, mille lühendatud nimeks sai Venemaal tegutseva ROSTA eeskujul ESTA, mille etteotsa asus. Viktor Kingissepa abikaasa Elsa Lell-Kingissepa (1887‒1952).
• 29.11.1918 jõudis Tallinna esimene relvaabi Soomest, et abistada eestlasi nende Vabadussõjas.
Detsember 1918
• 02.12.1918 jõudis välisminister Jaan Poskani Londonist saadetud telegramm, milles liitlasriigid lubasid Eesti valitsust toetada.
• 02.12.1918 andis Valga bürgermeister (linnapea) Oskar Raue oma ameti üle senisele asebürgermeistrile Hans Einerile, kes oli olnud linnapea ka enne Saksa okupatsiooni. Raue lahkus pärast ametist tagasiastumist koos okupatsioonivägedega Eestist.
• 09.12.1918 andis Ajutine Valitsus Rahandusministeeriumile õiguse emiteerida Eesti riigi kassatähti. Vastavalt määrusele anti riigikassatähti välja markades ja pennides: 5-, 10-, 20 ja 50-pennilistes ning 1-, 3-, 5-, 10-, 20-, 50, 100- ja 500-margalistes kupüürides rahaministri poolt kinnitatud mustrite järgi. Kehtestati, et riigikassatähed on kogu Eesti Vabariigi piirides seaduslikuks maksuabinõuks ja nende vahekord teiste maa liikuvate rahamärkidega määratakse kindlaks järgmiselt: 1-margaline riigikassatäht on sama palju kui 1 idamark ehk 50 idakopikat võrdus 1 Saksa margaga. • 10.12.1918 sai Eesti Ajutine Valitsus Soomelt esimese välislaenuna 10 miljonit marka, millega muu hulgas rahastati Eesti delegatsiooni kulutusi Pariisi rahuläbirääkimistel. Soomest saadud laen aitas ära elada ajani, mil Rahandusministeerium jõudis riigi kassatähti välja andma hakata.• 11.12.1918 arvati rootsi rahvusministrina Ajutise Valitsuse koosseisu Hans Pöhl.
• 12.12.1918 jõudis admiral Edwin Alexander-Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile Briti eskaader, mis tõi sõjavarustust ja tagas Eesti julgeoleku merelt.
• 12.12.1918 heisati Toompeal Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp kui Eesti võimu tähis.
• 13.12.1918 ilmunud Riigi Teataja 7. numbris avaldati rahaministri teadaanne selle kohta, et Eesti Vabariigi Rahaministeerium on välja kuulutanud võistluse riigi rahade, postmarkide, tempelmarkide, äritunnistuste ja panderollide kavade valmistamiseks. Otsuse selle kohta, et Eesti rahaühikuks kujuneb Eesti mark (võrdus 100 penniga), tegi Ajutine Valitsus 30.11.1918. Tulevased rahatähed jagati võistluse tingimustes kolmeks: väikehinnalised (alla 10 marga), keskhinnalised (10 kuni 100 marka) ja kõrgehinnalised (100 kuni 1000 marka). Lisati soovitus kasutada kujunduses võimalust mööda rahvalikke ja kodumaalisi elemente ning mitte üle kahe värvi. Väike- ja keskhinnaliste rahatähtede kavandite esitamise tähtajaks määrati 15.12.1918, kõrgehinnaliste rahatähtede kavandite esitamise tähtajaks 20.12.1918. Postmarkide kavandite esitamise tähtajaks määrati 24.12.1918. Esimeste riigikassatähtede trükkimiseni jõuti siiski alles märtsis 1919.
• 16.12.1918 määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks diplomaatiliseks esindajaks Soomes. Oktoobrist 1921 sai Kallasest ka Eesti esimene saadik Soomes.
• 18.12.1918 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, mille alusel asutati sõjajärgse küttekriisi lahendamiseks Kaubandus-Tööstusministeeriumi Kütteainete Keskkomitee. Kui Tallinnas asus selle peakontor, siis maakondades asusid tegutsema kohalikud küttekomiteed või keskkomitee volinikud. Kütteainete Keskkomiteele allutati ka mitmeid raudteeliine ning metsa- ja turbatööstusi.• 21.12.1918 otsustas Ajutine Valitsus asutada Riigiraamatukogu, mida saab pidada tänase Rahvusraamatukogu eelkäijaks. Riigiraamatukogu sai algselt kaks väikest ruumi Toompea lossi tiibhoones.
• 23.12.1918 lõppesid Ajutises Valitsuses August Rei volitused töö- ja hoolekandeministrina ning tema asemel asus ametisse Karl Ast (Rumor). Rei jäi samas edasi peaministri asetäitjaks. 1918. aasta detsembris asus Nikolai Köstneri välismaal viibimise ajaks ajutiselt tööstus- ja kaubandusministri kohusetäitjaks Voldemar Puhk.
• 23.12.1918 sõlmis Eesti Ajutise Valitsuse esindaja Oskar Kallas lepingu siis veel alles loomisjärgus Eesti Abistamise Peakomiteega Soomes. Leping puudutas Soome vabatahtlike appitulekut Eestile.
• 24.12.1918 tunnustas Nõukogude Venemaa iseenda jõupingutuste najal loodud Eesti Töörahva Kommuuni.
•
27.12.1918 toimus Maanõukogu
kinnine koosolek, kus andsid poliitilisest ja sõjalisest olukorrast ülevaate
Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Samal päeval otsustas Maanõukogu saata
delegatsiooni Suurbritannia eskaadri juhataja Edwyn Alexander-Sinclairi juurde
ning paluda, et Briti valitsus võtaks Eesti Vabariigi oma sõjalise kaitse alla.
• 27.12.1918 jõuti Soomes lõpule Eesti Abistamise Peakomitee asutamisega. Komitee etteotsa asus Soome senaator Oskar Wilhelm Louhivuori. Ühtlasi alustati vabatahtlike värbamist osalemiseks Eesti Vabadussõjas.
• 30.12.1918 saabus jäämurdjaga Wäinamöinen (1922. aastast sai nimeks Suur Tõll) Tallinna major Martin Ekströmi juhtimisel esimene Soome vabatahtlike üksikpataljon, kes sammus sadamast otse Peetri platsile (praegusele Vabaduse väljakule).
1919
Jaanuar 1919
• 01.01.1919 seisuga elas Eestis Statistikaameti andmeil 1 069 344 inimest.
• 01.01.1919 toodi seni Kaitseliidu Vanematekogule allunud Piirivalvevalitsus ajutiselt üle Rahandusministeeriumi alluvusse.
• 01.01.1919 tegi välisminister Jaan Poska visiidi Briti välisministri abile lord Robert Cecilile.
• 15.01.1919 toimunud Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu Vanematekogu ühisel istungil nõudsid Karl Ast, August Peet ja August Rei Asutava Kogu kiiret kokkukutsumist.
• 18.01.1919 lõpetas oma tegevuse Eesti Töörahva Kommuun. Ametlikult loeti Kommuuni tegevus lõpetatuks 5. juunil 1919 Venemaal toimunud Eesti enamlaste koosolekul.
• 18.01.1919 algas Pariisis rahukonverents, millest osa võtnud Eesti delegatsiooni kuulusid esimehena Jaan Poska ning liikmetena Jaan Tõnisson, Mihkel Martna, Nikolai Köstner, Karl Robert Pusta ja Ants Piip. Delegatsiooni sekretär oli Rein Eliaser, ajakirjandussekretär Eduard Laaman ja kaubandusnõunik Joakim Puhk.
• 20.01.1919 ülendati sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner kindralmajoriks.
• 24.01.1919 lahkus Ajutise Valitsuse koosseisust peaministri asetäitja August Rei.
• 31.01.1919 puhkes Valga lähedal Paju mõisas Vabadussõja üks suuremaid lahinguid. Paju lahingus seisid vastamisi ühelt poolt kaks Läti punaste küttide polku ja osa ühest Punaarmee polgust ning teisalt Eesti Rahvaväe võitlejad, kelle eesotsas seisis leitnant Julius Kuperjanov, kes sai lahingus ka surmavalt haavata ja mõni päev hiljem, 02.02.1919 varahommikul suri. Kuperjanovi juhitud väeüksust toetasid Soome vabatahtlikud ehk Põhja Poegade rügement. Paju lahing lõppes sama päeva õhtu hakul mõisa tagasivallutamisega ja sellest väljusid võitjaina eestlased. Paju lahing otsustas Valga saatuse, mis vabastati 01.02.1919. Andmed jõudude vahekorra kohta Paju lahingus on olnud üsna vastukäivad. Ajaloolase Urmas Salo hinnangul (vt Ajalooline Ajakiri nr 3, 2000) osales lahingus Eesti poolel 300 Kuperjanovi võitlejat ja 600 soomlast, kelle kasutuses oli kokku 14 kuulipildujat ja 6 suurtükki, ning punaste poolel 800‒1000 võitlejat koos 18-24 kuulipilduja, 1 suurtüki ja 1 soomusrongiga. Olgu veel lisatud, et lahingutegevus Paju mõisas käis tegelikult juba 30.01.1919 lõuna ajal, kui Kuperjanovi võitlejad mõisa hõivasid, kuid veel sama päeva hilisõhtul vallutasid punaväelased suurtükitule toel mõisa tagasi.
Veebruar 1919• 03.02.1919 valiti Maapäeva esimeheks Ado Birki asemel Kaarel (Karl) Parts.
• 05.02.1919 heideti Maapäeva liikmeskonnast välja Jaan Anvelt, Anna Leetsmann, Hans Pöögelmann, Jaan Sihver (postuumselt) ja Artur Vallner kui „avalikud tegevad Eesti riigi äraandjad“.
• 08.02.1919 olid koos Asutava Kogu valimiste peakomitee ja Maanõukogu Vanematekogu, kes otsustasid korraldada Asutava Kogu valimised 5.–7. aprillini 1919 ja kutsuda vastvalitud Asutav Kogu kokku 23. aprillil 1919.
• 15.02.1919 hakkas riigipiiri ületamist kontrollima Vabariigi Piirikontrolli Valitsus.
• 24.02.1919 toimus Tallinnas Peetri platsil (praegusel Vabaduse väljakul) Eesti Vabariigi 1. aastapäeva puhul sõjaväeparaad, millega pandi alus traditsioonilistele sõjaväeparaadidele iseseisvuspäeva tähistamiseks. Samaaegselt jätkusid veebruaris 1919 Vabadussõja lahingud. Tõsi, lahingutegevus oli kandunud Eesti territooriumilt Põhja-Lätisse, kuid just 24.02.1919 alustasid punaväed uut pealetungi Pihkva ja Aluksne all.
• Samal päeval ehk 24.02.1919 tegi Ajutine Valitsus otsuse asutada Vabadusristi aumärk. Vastavasisulise seaduse võttis Ajutine Valitsus vastu küll alles 16.04.1919, ent seaduse avalõigus on otsene viide 24. veebruarile: „Eesti Wabaduse Rist on asutatud Eesti Wabariigi wäljakuulutamise aastapäewal 24. weebr. 1919. a. autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseiswa wabariigi loomise töös silmapaistwaid ja kasulikke teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegewuses.“
• 24.02.1919 kinnitas Ajutine Valitsus oma koosolekul ka loodava Eesti Panga põhikirja.
• 24.02.1919 kinnitas valitsus ka Eesti Punase Risti põhikirja, mis oli koostatud sõjaväearstina tegutsenud Hans Leesmendi eestvõtmisel. Seda päeva on peetud Eesti Punase Risti sünnipäevaks. Olgu öeldud, et Leesment oli aastail 1919‒1940 ka Eesti Punase Risti president.
• 28.02.1919 arvati vene rahvusministrina Ajutise Valitsuse koosseisu Aleksei Sorokin. Umbes kolm nädalat varem, 5. veebruaril 1919 oli valitsusest lahkunud töö- ja hoolekandeministri kohusetäitja Karl Ast (Rumor) ning 6. veebruaril 1919 oli valitsusest lahkunud toitlusminister Jaan Raamot, kelle ametikohad jäidki vakantseks.Märts 1919
• 06.03.1919 algas Genfis Rahvasteliidu konverents.
• 07.03.1919 otsustas Ajutine Valitsus luua kolmeliikmelise komitee Eesti Panga käimapanekuks. Komitee ehk Eesti Panga ajutise juhatuse koosseisu nimetati toitlusministri kohusetäitja Eduard Aule ja Mihkel Pung. Kolmas koht jäi esialgu vabaks. Sama Ajutise Valitsuse otsusega eraldati riigikassa summadest Eesti Panga põhikapitaliks (toona „põhjuskapitaaliks“) 10 miljonit marka. Ühtaegu anti ajutisele juhatusele õigus hakata müüma Eesti Panga osatähti nende nimiväärtuse eest. Et 10 miljoni marga suurune põhikapital oli jagatud 4000 osaks, oli iga osatähe suurus 2500 marka. Osatähti tohtis müüa üksnes Eesti Vabariigi kodanikele ning „sisemaalistele juriidilise-isiku õigusega seltsidele ja asutustele kohemakstava raha eest“. Olgu lisatud, et kuna Eestil siis veel reaalselt oma raha ei olnud, käis jutt teoreetilisest „kuldmargast“, mis oli võrdsustatud Eestis toona käibel oleva Soome margaga. Nagu toonane rahaminister Juhan Kukk hiljem kirjutas, ei tulnud panga aktsiate müümisest „midagi välja sel lihtsal põhjusel, et vabariigi kodanikkudel esiteks nõuetavaid kuldmarkasid sel ajal ei olnud ja teiseks, isikud, kellel ka täieväärtuslist välisraha vahest oli, seda mitte ei usaldanud siis Eesti Panga aktsiatesse paigutada“.
• 12.03.1919 toimusid muudatused Ajutises Valitsuses. Haridusministriks asus Venemaal vangistatud Karl Lutsu asemel Harald Luksberg ning ajutiselt tööstus- ja kaubandusministri kohusetäitjana ametis olnud Joakim Puhki asemel astus ministrina ametisse August Janson.
• 12.03.1919 toimus Ajutise Valitsuse ning Maapäeva juhatuse ja Vanematekogu ühine nõupidamine, kus otsustati moodustada erakondadevaheline konstitutsioonikomisjon eesotsas Maanõukogu esimehe Kaarel Partsiga, et välja töötada Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse eelnõu.
• 15.03.1919 tunnustas Jaapan Eesti iseseisvumist de facto.
•
18.03.1919 määrati Ajutise
Valitsuse otsusega kolmandaks Eesti Panga ajutise juhatuse liikmeks Johannes
Sihver. Eelnevalt,
07.03.1919 oli komisjoni liikmeks määratud Eduard Aule ja Mihkel Pung, kes nüüd
moodustasidki kolmekesi Eesti Panga esimese juhatuse.
• 25.03.1919 toimus Eesti Panga juhatuse esimene ametlik koosolek, kus otsustati teha Ajutisele Valitsusele ettepanek nimetada Eesti Panga presidendiks Mihkel Pung, tema asetäitjaks Eduard Aule ja Eesti Panga direktoriks Johannes Sihver.
Aprill 1919
• 01.04.1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu ajutise notariaalseaduse. Selle rakendamiseks andis toonane kohtuminister Jüri Jaakson välja põhjaliku määruse notariaadi tegevuse käivitamiseks. Notarid olid selle kohaselt jagatud nelja rahukogu ringkonda. Näiteks Tallinna-Haapsalu rahukogu ringkonda kuulusid kuus Tallinna notarit ning üks notar Paldiskis, Raplas, Haapsalus, Lihulas, Hiiumaal ja Kuressaares. Veel toimisid Rakvere-Paide, Tartu-Võru ja Viljandi-Pärnu rahukogu piirkond.
• 05.04.–07.04.1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised. Valimisõigus laienes kõigile mõlemast soost vähemalt 20-aastastele kodanikele. Kokku valiti 120 saadikut. Kohtade jaotus erakonniti oli järgmine: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei 41 (ESDTP), Eesti Tööerakond (ETE) 30, Eesti Rahvaerakond (ER) 25, Eesti Maarahva Liit (EMRL) 8, Eesti Sotsialistide Revolutsionääride Partei (ESRP) 7, Kristlik Rahvaerakond (KRE) 5, Saksa Erakond Eestis (SEE) 3 ja Vene Kodanikkude Kogu (VKK) 1. Asutava Kogu algsesse koosseisu osutusid valituks (tähestikulises järjekorras):
Juhan Mihkel Ainson (ER); Jaan Ammermann (ESDTP); Ado Anderkopp (ETE); Alma Anvelt-Ostra (ESDTP); August Arras (ETE); Emma Asson (ESDTP); Karl Ast (ESDTP); Robert Astrem (ESDTP); Marie Helene Aul (ESDTP); Eduard Aule (EMRL); Karl Baars (ETE); Adam Bachmann (ER); Ado Birk (ER); Max Woldemar Bock (SEE); Johannes Ernesaks (ESDTP); Villem Ernits (ESDTP); Julius Grünberg (EMRL); Timotheus Grünthal (ETE); Gustav Arnold Grünvald (ESDTP); Voldemar Hammer (ESDTP); Eduard Hubel (ER); Jaan Hünerson (EMRL); Karl Inglist (ESDTP); Karl Ipsberg (EMRL); Jüri Jaakson (ER); Johan (Juhan) Jans (ESDTP) Leopold Johannes Johanson (ESDTP); Peet Johanson (ETE); Erich Joonas (ESRP); Mihkel Juhkam (ETE); August Jürmann (EMRL); Tõnis Kalbus (ETE); Oskar Philipp Kallas (ER); Nikolai Kann (KRE); Artur Kaplur (ESDTP); Peeter Karin (ESDTP); Johannes (Juhan) Kartau (ESDTP); Hugo Bernhard Kikson (ESDTP); Hermann Koch (SEE); Theodor Koik (ESRP), Konstantin Konik (ETE); Karl-Ferdinand Kornel (ER); Hans Kruus (ESRP); Johannes (Juhan) Kukk (ETE); Minni Kurs-Olesk (ESDTP); Hugo Kuusner (ER); Johan Kõpp (KRE); Jaan Kärner (ESRP); Nikolai Köstner (ESDTP); Anton Laar (KRE); Jaan Lattik (KRE); Johannes Lehtman (ETE); Jaan Letner (ESDTP); Jakob Lindros (ESDTP); Tõnu Loik (ETE); Andres Loorits (ESRP); Jaan Lõo (ER); Anton Martinson (ESDTP); Hans Martna (ESDTP); Mihkel Martna (ESDTP); Jaan Masing (ER); Hans Mets (ESDTP); Jaan Mets (ETE); Johann Meyer (SEE); Jaan Mägi (ER); Mihkel Neps (ESDTP); Eduard Nipmann (ESDTP); Hans Nurk (ESDTP); Mats Nõges (ER); Aleksander Oinas (ESDTP); Lui Olesk (ETE); August Onton (ESDTP); Johannes Paalberg (ER); Kaarel Parts (ER); Christoph Peiker (ETE); Ants Piip (ETE); Johan Pitka (ER); Johann Ploompuu (ER); Theodor Pool (ETE); Jaan Poska (ER); Helmi Press-Jansen (ESDTP); Georg Puusepp (ESDTP); Peeter Põld (ER); Johanna Päts (ETE); Konstantin Päts (EMRL); Voldemar Päts (ETE); Hans Pöhl (KRE); Mait Püümann (ESDTP); Hugo Raudsepp (ESRP); August Rei (ESDTP); Marie Reisik (ER); Eduard Rosenvald (ER), Karl-August Saar (ETE); Arnold Paul Schulbach (ETE); Julius Seljamaa (ETE); Johannes Semper (ESRP); Aleksei Sorokin (VKK); Otto August Strandman (ETE); Eduard Säkk (ETE); Johannes-Friedrich Zimmermann (ETE); Nikolai Talts (ETE); Jaan Teemant (EMRL); August Tibar (ESDTP); Viktor Tomberg (ETE); Aleksander Tulp (ESDTP); Jaan Tõnisson (ER); Artur Uibopuu (ER); Jüri Uluots (EMRL); Jaan Uri (ER); Jüri Uustalu (ESDTP); Jaan Vain (ESDTP); Mihkel Varrik (ETE); Aleksander Veiderman (ETE); Aleksander Veiler (ETE); Aleksander Velvelt (ETE); Arnold Vesterberg (ESDTP); Eduard Vilde (ESDTP); Karl Virma (ESDTP), Karl Väli (ER); Jakob Westholm (ER).
• 10.04.1919 kirjutas kohtuminister Jüri Jaakson alla ministeeriumi
ringkirjale, mis avaldati 14.04.1919 Riigi Teatajas ning mille kohaselt pidid
kõik vannutatud advokaadid, nende abid ja eraadvokaadid end hiljemalt
01.05.1919 registreerima kohaliku rahukogu juures. See oli esimene kord, kui
Eesti Vabariik asus advokaatide üle seaduslikku järelevalvet korraldama. Nimelt
oli 1917. aasta revolutsioon Venemaal lõpetanud Vandeadvokaatide Nõukogu
tegevuse Peterburis ja selle järelevalve oli lakanud, sealhulgas Eestis
tegutsevate advokaatide suhtes. Saksa kohtuorganite kehtestatud järelevalve aga
oli kadunud koos Saksa okupatsiooniga Eestis.
• 23.04.1919 tuli kokku Eesti Asutav Kogu, kellest sai Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) asemel kõrgeima võimu kandja Eestis. Tegu oli esimese Eesti rahva poolt vabalt valitud rahvaesindusega. Asutava Kogu avaistungil oli 120 valitud saadikust kohal 115. Asutava Kogu esimeheks valiti 100 poolthäälega August Rei. Asutava Kogu volitused kehtisid kuni 20. detsembrini 1920, mil kogunes oma esimesele istungile Riigikogu I koosseis.
• 24.04.1919 fikseeris Asutav Kogu oma koosolekul Eesti Ajutise Maanõukogu volituste lõppemise. Maanõukogu juhatus ja Vanematekogu olid eelmisel päeval allkirjastanud Asutavale Kogule antud esildise, millega loeti Maanõukogu ehk Maapäeva tegevus lõppenuks ning anti Maanõukogu "asjad ja tema kätte tulnud Ajutise Valitsuse poolt välja antud seadused Asutavale Kogule üle".
• 29.04.1919 tegi Ungari kommunistlik liider Bela Kun ettepaneku asuda Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimiste vahendajaks.
Mai 1919
• 01.05.1919 pidid kõik vandeadvokaadid, nende abid ja eraadvokaadid end registreerima kohalike rahukogude juures. Vastavasisuline kohustav määrus ilmus Riigi Teatajas 14. aprillil 1919.
• 02.05.1919 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, mille kohaselt „seaduslike maksuabinõudena jäävad Eesti Vabariigis käima Eesti margad, mis on Eesti Vabariigi kassatähtede ja rahadeks tunnistatud Eesti Vabariigi võlakohustuste näol välja antud“. Ühtlasi tunnistati kehtetuks seni maksevahenditena kasutusel olnud Soome, Saksa ja idamarga, samuti tsaari-, duuma- ja idarubla sunduslik kurss, mis tähistas seda, et Eesti mark muutus Eestis ainsaks seaduslikuks maksevahendiks.
• 03.05.1919 kanti Eesti Panga arveraamatutest läbi panga põhikapital (10 miljonit marka) ning võeti jooksvale arvele vastu esimene summa. Sestap võib seda päeva pidada Eesti Panga esimeseks sisuliseks tööpäevaks ning Eesti Pank ise peabki seda oma ametlikuks sünnipäevaks. Põhikapitali raha Eesti Pank esialgu veel oma kasutusse ei saanud. Esimene osa sellest ehk 3 miljoni marka laekus sularahana Eesti Panka alles 5. mail 1919. Ülejäänud osa ehk 7 miljonit marka fikseeriti esialgu bilansis kui Eesti Panga laen valitsusele.• 09.05.1919 astus seni Konstantin Pätsi juhitud Ajutise Valitsuse asemel ametisse Asutava Kogu nimetatud esimene Eesti Vabariigi Valitsus eesotsas Otto Strandmaniga.
Otto Strandmani valitsusse kuulusid Eesti Tööerakonna (ETE), Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) ja kuni septembrini 1919 ka Eesti Rahvaerakonna (ER) esindajad. Strandman ise kuulus Eesti Tööerakonda. 9. maist 1919 kuni 18. novembrini 1919 ametis olnud valitsuse koosseisu kuulusid:
Peaminister Otto Strandman (ETE); haridusminister Johannes Kartau (ESDTP); kaubandus-, tööstus- ja teedeminister Nikolai Köstner (ESDTP); kohtuminister Jüri Jaakson (ER, kuni 20.09.1919, alates 09.10.1919 asus tema kohale Lui Olesk, ETE); põllutöö- ja toitlusminister Theodor Pool (ETE); rahaminister Juhan Kukk (ETE); siseminister Aleksander Oinas (ESDTP, kuni 18.07.1919, alates 25.07.1919 asus tema asemele Aleksander Hellat, ESDTP); sõjaminister Otto Strandman; töö- ja hoolekandeminister Anton Palvadre (ESDTP); välisminister Jaan Poska (ER, kuni 20.09.1919, alates 09.10.1919 asus tema kohale Anton Piip, ETE).
18. novembril 1919 asus Otto Strandmani juhitud valitsuse asemel ametisse Jaan Tõnissoni valitsus. Otto Strandman jõudis olla valitsuse eesotsas veel ka hiljem, juulist 1929 veebruarini 1931, siis küll juba riigivanemana.
• 18.05.1919 avaldati Eesti merejõudude juhataja asetäitja, staabiülem kaptenleitnant Hermann Salza (ka Herman Saltza) päevakäsk, millega rannavalve, sise- ja päästejõudude valitsuse alla kuulunud ning Tallinnas Lasnamäe veerul asunud meteoroloogiajaam nimetati ümber Mereobservatooriumiks. Selle juhatajaks määrati Tartu Ülikooli professor Erich Karl Wilhelm Schoenberg. Seda kuupäeva on aastail 2013–2022 toiminud Riigi Ilmateenistus pidanud Eesti riikliku ilmateenistuse ametlikuks sünnipäevaks.
• 19.05.1919 võttis Asutav Kogu vastu iseseisvuse deklaratsiooni, mis kandis pealkirja „Eesti Asutava Kogu seletus Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest“.
Juuni 1919
• 04.06.1919 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra ning moodustas 15-liikmeline komisjon põhiseaduse eelnõu väljatöötamiseks.
• 05.06.1919 algas Eesti vägede sõjategevus Landewehriga.
• 05.06.1919 kuulutati Venemaal Dno raudteejaamas kogunenud Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühisel koosolekul Eesti Töörahva Kommuuni tegevus lõpetatuks (oma reaalse tegevuse oli Eesti Töörahva Kommuun lõpetanud juba 18. jaanuaril 1919). Lõpetamisotsuse üheks ajendiks oli asjaolu, et Eesti Töörahva Kommun oli muutunud Nõukogude Venemaale takistuseks rahuläbirääkimiste alustamisel Eestiga.
• 14.06.1919 toimus Tallinna kohtukojas esimene üle-eestiline vandeadvokaatide üldkoosolek, kus valiti vannutatud advokaatide nõukogu. Praegune Eesti Advokatuur peab seda päeva oma sünnikuupäevaks. Nimetatud nõukogusse valiti Jaan Teemant (esimees), Martin Hirsch (esimehe abi) ning liikmetena Tõnis Jürine, Voldemar Oldekop, Karl Parts ja Jaan Leesment.
• 19.06.1919 esitas Eesti delegatsioon Pariisi rahukonverentsi esimehele taotluse tunnustada Eesti iseseisvust.
• 23.06.1919 saavutasid Eesti väed Võnnu lahingus võidu Landeswehri üle.
• 28.06.1919 toimus vandeadvokaatide koosolek, kus töötati välja vandeadvokaadiks vastuvõtmise tingimused. Vandeadvokaadi kandidaat pidi esitama dokumendi kõrgema juriidilise õppeasutuse lõpetamise ja eksami(te) sooritamise kohta ning kolm soovitajat (incl. patroon), kusjuures tal pidi olema vähemalt viieaastane erialase töö staaž ja ta pidi olema osalenud vähemalt kümnes tsiviil- või kriminaalasjas. Neilt, kellel viieaastane staaž täitus pärast 14. juunit 1919, nõuti kolm referaati.
Juuli 1919
• 03.07.1919 sõlmis Eesti rahu Landeswehriga.
• 11.07.1919 alustas Tallinnas Rootsi konsuli kohusetäitjana tööd Olof Hedman.
• 18.07.1919 lahkus EV Valitsuse koosseisust siseminister Aleksander Oinas. Tema asemel nimetati nädala pärast ehk 25. juulil 1919 uueks siseministriks Aleksander Hellat.
August 1919
• 02.08.1919 lahkus Mihkel Pung Eesti Panga juhatusest ning tema asemel nimetati Eesti Panga presidendi ajutiseks kohusetäitjaks Eduard Aule.
• 11.08.1919 loodi liitlasvägede eestvedamisel Tallinnas nn Loode-Venemaa valitsus, mis kohe ka Eesti iseseisvust tunnustas.
• 20.08.1919 lükkas Prantsusmaa tagasi Briti välisministri Arthur Balfouri ettepaneku Eesti tunnustamiseks de jure.
• 31.08.1919 tegi Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin raadiogrammi teel Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks.
September 1919
• 03.09.1919 võttis Asutav Kogu vastu Riigi Majandusnõukogu seaduse.
• 11.09.1919 tunnustas Rootsi Eesti iseseisvust de facto.
• 14.09.–15.09.1919 Tallinnas toimunud Balti riikide I konverentsil otsustasid Eesti, Läti, Leedu ja Soome peaministrid mitte pidada separaatläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga ning taotleda ühise rahulepingu sõlmimist.
• 16.09.–18.09.1919 Pihkvas peetud Eesti ja Venemaa rahuläbirääkimised lõppesid tulemusteta.
• 19.09.1919 kehtestati Asutava Kogu määrusega Eestis üldine koolikohustus: vanuseastmes 9–14 eluaastat tuli läbida neli õppeaastat.
• 20.09.1919 lahkusid EV Valitsusest senine välisminister Jaan Poska ning kohtuminister Jüri Jaakson. Nende asemele määrati uued inimesed alles 9. oktoobril 1919, mil välisministriks nimetati Anton Piip ja kohtuministriks Lui Olesk.
• 21.09.1919 ülendati merejõudude juhataja mereväekapten Johan Pitka aseadmiraliks. Hiljem nimetati aseadmirali auaste ümber kontradmiraliks.
• 24.09.1919 kiideti heaks uus vandeadvokaadi tõotuse tekst, mis kõlas nii:
„Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ning tema seaduslikule valitsusele ja oma südametunnistuse järele ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis advokaadi amet mulle peale paneb teades, et seadus ametikohuste rikkumist karistab.“
• 25.09.1919 otsustas Asutav Kogu moodustada väliskomisjoni.
• 29.09.1919–01.10.1919 Tartus toimunud Baltimaade pea- ja välisministrite II konverentsil otsustati alustada Eesti, Läti ja Leedu ühiseid rahukõnelusi Nõukogude Venemaaga.
Oktoober 1919
• 04.10.1919 teatas Eesti välisministri kohuseid täitnud Ants Piip Vene SFNV valitsusele, et Baltimaad on valmis alustama rahuläbirääkimisi 25. oktoobril 1919 Tartus. Paraku seda ei toimunud.
• 10.10.1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse.
• 21.10.1919 võttis Asutav Kogu vastu Riigikohtu seaduse, mille esimene paragrahv ütles: „Riigikohus teostab Eesti Vabariigis ülemat kohtuvõimu endise Venemaa Senati kohta käivate seaduste määratud piirides ja alustel, ühes nende täienduste ja muudatustega, mis teisiti otsustanud vabariigi seaduslikud valitsemise alused, vabariigis maksvad seadused ja määrused ning käesolev seadus.“
• 31.10.1919 kinnitas Asutav Kogu ametisse esimesed Riigikohtu liikmed, kelleks olid Paul Beniko, Peeter Puusepp (ka Puusep), Jaan Lõo, Kaarel Parts, Roman Koemets, Hugo Reiman ja Martin Taevere. Esitatud oli veel ka Gustav Seen, kelle kandidatuur ei kogunud aga vajalikku häälteenamust.
November 1919
• 09.11–10.11.1919 Tartus toimunud Balti riikide III konverentsil, millest võtsid vaatlejatena osa ka Soome, Poola, Ukraina ja Valgevene esindajad, tekkisid osaliste seas vastuolud ning Eesti otsustas alustada separaatläbirääkimisi Nõukogu Venemaaga.
• 16.11.–19.11.1919 toimusid Tartus ja seejärel Tallinnas läbirääkimised Nõukogude Venemaa esiesindaja Maksim Litvinoviga.
• 17.11.1919 asutati Tallinna Eesti Muuseum, mis 1929 kujundati ümber Eesti Kunstimuuseumiks.
• 18.11.1919 nimetas Asutav Kogu ametisse Jaan Tõnissoni juhitud esimesse valitsusse, kes vahetas välja 9. mail 1919 ametisse astunud Otto Strandmani juhitud valitsuse.Tõnissoni valitsusse kuulusid Eesti Rahvaerakonna (ER), Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) ja Eesti Tööerakonna (ETE) esindajad. Tõnisson ise kuulus Eesti Rahvaerakonda.
18. novembrist 1919 kuni 28. juulini 1920 ametis olnud Jaan Tõnissoni I valitsusse kuulusid:
Peaminister Jaan Tõnisson (ER); haridusminister Konstantin Treffner; kaubandus- ja tööstusminister Nikolai Köstner (ESDTP, kuni 15.04.1920, alates 17.04.1920 asus ministri kohusetäitjaks Jaan Tõnisson; kohtuminister Jüri Jaakson (ER); põllutööminister Theodor Pool (ETE); rahaminister Juhan Kukk (ETE); siseminister Aleksander Hellat (ESDTP); sõjaminister August Hanko; teedeminister Eduard Säkk (ETE); toitlusminister Jaan Kriisa (ER); töö- ja hoolekandeminister Anton Palvadre (ESDTP); välisminister Ado Birk (ER).
Tõnissoni valitsus tegutses ametlikult kuni 28. juulini 1920, mil Eesti Asutav Kogu kinnitas ametisse uue, Ado Birgi juhitud valitsuse. Et aga Asutava Kogu liikmetest (kokku oli 120 liiget) jäi enamik hääletamisel erapooletuks (poolt anti vaid 18 häält, vastu oli 3), siis Birk leidis, et tal puudub Asutava Kogu toetus, ja keeldus sellest johtuvalt ametisse astumast. Nii kohustas Asutav Kogu Tõnissoni I valitsust jätkama, kuni 30. juulil 1920 kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni II valitsus.
• 19.11.1919 otsustas äsja ametisse astunud Jaan Tõnissoni valitsus sõlmida vajadusel separaatrahu Nõukogude Venemaaga.
• 30.11.1919 toimus Tallinna Raekojas I Eesti spordikongress, mille kokkukutsumise algatajaiks olid spordiselts Kalev ja selle esimees Leopold Tõnson. Kongressil kõneldi esmakordselt vajadusest ellu kutsuda Eesti Olümpiakomitee (siis Eesti Olümpia Komitee) ja Eesti Spordi Liit. Neist viimati mainitu loodi 1920. aastal, Eesti Olümpiakomitee loomiseni jõuti aga alles 1923.
Detsember 1919
• 01.12.1919 alustas tegevust eestikeelne Tartu Ülikool. Ajutine Valitsus oli selleks eelnevalt moodustanud asjaomase komisjoni, mille tegevust juhtis Peeter Põld. 14.07.1919 loodi komisjoni asemele ülikooli ajutine nõukogu, Peeter Põld asus aga Tartu Ülikooli hoolekandjaks ehk kuraatoriks. Esimesed loengud toimusid juba 6. oktoobrist 1919, rahvusülikool avati pidulikult aga 01.12.1919. Oma esimese rektori sai eestikeelne ülikooli alles 13.02.1920.
• 05.12.1919 algasid Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimised, samas jätkusid rindel ägedad lahingud.
• 31.12.1919 sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa esindajad Tartus lepingu sõjalise tegevuse seismapanemiseks Eesti ja Nõukogude Venemaa sõjavägede vahel. Vastavalt lepingule lõpetati sõjategevus seitsmeks päevaks alates 3. jaanuarist 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi kuni 10. jaanuarini 1920. Samas jätsid lepingupooled endale õiguse vaherahu tähtaja lõpul sõjategevust jätkata sellest 24 tundi ette teatades. Kui sarnast ülesütlemist ei tule, siis pidi sõjategevuse seismapanek automaatselt edasi kestma. Vaherahulepingule kirjutasid alla Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse volinikena Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püümann ja Julius Seljamaa ning kindralstaabi esindajana kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolt kirjutasid lepingule Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu volinikena alla Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaväelaste ja Kasakate Saadikute Nõukogude Täidesaatva Keskkomitee liige Adolf Joffe ning Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liige Isidor Gukovsky. Samad mehed kirjutasid alla ka Tartu rahulepingule 2. veebruaril 1920.