MTÜ Fond Eesti Majanduslugu

registrikood: 80341867

arveldusarve: EE392200221055016585, Swedbank

aadress: E. Vilde tee 66-3, Tallinn 13421

juhatuse liige: Peeter Raidla

telefon: +372 5142725

e-post: peeter.raidla@eestimajandus.ee

Kes ma olen?

1988. aasta 1. ja 2. aprillil toimunud loomeliitude juhatuste ühispleenum Toompeal keeras minu senise elu sõna otseses mõttes pea peale. Olin paari kuu pärast saamas juba 33-aastaseks, kuid tundsin, et just nüüd on saabunud minu tund: huvi päevapoliitika kajastamise vastu kasvas ühe nädalalõpuga kordades.

Aprilli alguseks 1988 olin jõudnud ametlikult vaid nädal aega olla ETA kultuuriosakonna juhataja, sedagi katseajaga, mis kestis küll üksnes kuu. Tegelikult see oligi minu esimene töökoht ajakirjanikuna, kelleks ma sain tänu ETA toonase peadirektori Henno Tominga vastutulekule. Ehkki olin ETA palgal olnud juba veebruarist 1982, mil asusin liidu- ja välis-informatsiooni toimetuse vene-eesti tõlgiks, ei saanud ma siis end veel kuidagi ajakirjanikuks pidada. Pigem olin ajakirjanduses nii-öelda taustajõud.

Loomeliitude pleenumile järgnesid kohe uued sündmused – Rahvarinde sünd, laulev revolutsioon, vastasseis Interrindega, EKP ainuvõimu kadumine ja mitmeparteisüsteemi taastulek, suunamuutus isemajandavalt Eestilt iseseisvale Eestile ja riigipöördekatse Venemaal, mis lõpuks viiski Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 20. augustil 1991. Tegin Eestis ja tihtipeale ka Venemaa pealinnas Moskvas ajakirjanikuna kaasa suure osa selle perioodi ehk aastate 1988–1991 sisse jäänud tähtsamatest sündmustest. Seejuures maist 1989 peatoimetaja Toomas Leito kutsel ajalehe Rahva Hääl erikorrespondendina ja septembrist 1991 Rahva Hääle päevauudiste toimetuse juhatajana. Kahte esimest aastat ajakirjanikuna jäid meenutama siis veel ENSV Ajakirjanike Liidu preemiad aastaist 1989 ja 1990.

Tegelikult olin sel perioodil sõna otseses mõttes kõigesööja. Tagantjärele olen isegi imestanud, kuidas ma suutsin end erinevate tööotsade vahel jagada. Näiteks tegin kaastööd 1988. aasta oktoobris Nõukogude-perioodi esimese eralehena ilmuma hakanud Nelli Teatajale. Telehooajal 1989/1990 juhtisin koos Tarmu Tammerkiga Eesti Reklaamfilmi legendaarset saadet „Reklaamiklubi“, mis oli selleks ajaks küll oma sära juba kaotanud ja mõneti alla käinud, kuid mida me üritasime taas elule äratada. Lisaks kaastööd 1989. aasta sügise hakul ilmuma hakanud Äripäevale ja Kaubandus-Tööstuskoja Teatajale. 1991. aastasse jääb aga minu kokku pandud raamatuke "Liidu kütkeist on raske vabaneda", kus võtsin lühidalt vaatluse alla poliitikakuud aastail 1987–1991. Päevasündmuste kroonikast koosnenud raamatuke oli üsna õhuke, aga ikkagi minu esimene päris oma. 1980. aastate esimesel poolel ja keskel olid minu tõlkes ilmunud küll mõned Vene noorsookirjanduse raamatud, aga neid ma ei saanud sugugi omaks pidada.

Kui ma 1991. aasta sügise hakul Rahva Hääle uudistetoimetuse etteotsa asusin, olin tegelikult peaaegu pool kätt juba majandusajakirjandusele andnud ning senine elav poliitikahuvi hakkas vaikselt raugema, jäädes majanduselu elavnemise survel üha selgemalt tagaplaanile. Omamoodi kummaliseks kujunes minu jaoks 1991. aasta sügis, mil ma hakkasin Rahva Hääle kõrvalt kokku panema Äripäeva alternatiivset, iganädalast teist numbrit (sinnani ilmus Äripäev vaid kord nädalas), mis oli omamoodi kurioosne nii toonases kui ka praeguses mõttes: ühe lehe uudistejuht annab paralleelselt välja konkureerivat lehte.

Kõik see lõppes sellega, et uue, 1992. aasta esimesest päevast sai minust Äripäeva tegevtoimetaja (peatoimetajat sel ajal polnudki, lehe eesotsas seisis direktorina Hallar Lind, kes aga sisusse ei sekkunud). Koos minuga maabusid Äripäevas Igor Rõtov ja Andrus Vaher, kes olid siis veel ülikoolis õppides Rahva Hääles tööle asunud verisulis ajakirjanikena aidanud mul alternatiivset Äripäeva kokku panna ning kelle ma majanduslehte kaasa kutsusin. 1992. aasta septembris sai minust ametlikult Äripäeva peatoimetaja. Küll vaid mõneks kuuks, sest ees ootas juba järgmine ettevõtmine, Hommikulehe käivitamine. Minu senised kaasteelised võtsid Äripäeva toimetamise üle ning Rõtov on direktorina siiani lehe eesotsas. Koos temaga Äripäeva praeguse kvaliteedini viinud Vaher on aga alates 2004. aastast juhtinud Äripäeva omaniku Bonnieri kontserni muid projekte, alguses Peterburis, 2016. aastast Soomes ja nüüd minu teada Lätis.

1993. aasta algusest ilmuma hakanud Hommikulehes, mille asutasid koos minuga Peeter Lepik, Andi Raudberg ja Proomet Torga, sai minust vastutav väljaandja ning esimest ja viimast korda ka üks ajalehe omanikke. Alguses üsna arvestatava osalusega, mis aga juba sama 1993. aasta veebruari lõpus, kui minu kutsel sisenes läbi oma firmade Hommikulehe aktsionäride ringi siis veel kopsaka rahakotiga Andres Bergmann, kahanes tagasihoidlikule 2,5 protsendile. Tõsi, sellele lisandus täiendava 10protsendilise osaluse ostuoptsioon, mis aga jäigi realiseerimata.

Kuus korda nädalas ilmuma hakanud Hommikulehe juures käivitasin 1994. aastal veel Hommikulehe kuukirja, mille peatoimetajaks ma asusin. Telehooajal 1993/1994 vedasin aga telesaadet „Pooltund Hommikulehes“, mis läks eetrisse igal laupäeval vastse Reklaamitelevisiooni ehk RTV kanalil, mille peatoimetaja Toomas Lepp ise saadete lindistusel alati silma peal hoidis.

Hommikulehega oli seotud aga veel kaks kõrvalprojekti. Esimene neist oli üsna lustlik. Ikka sellesama 1993. aasta mais hakkas Hommikulehe ning Hans H. Luige ühisel rahastamisel ilmuma kõmuleht Post. Mina olin Posti välja andnud aktsiaseltsi Õhtupost nõukogu ehk tänases mõistes juhatuse esimees, Toomas Liiva vastutav väljaandja ja Sulev Valner Posti esimene peatoimetaja, Bergmann ja Luik kuulusid nõukogusse. Sellise kooslusega ilmus Post küll vaid juuli lõpuni, mil Hommikuleht omanikeringist välja astus ja Posti ilmumine veidi enam kui kuuks ajaks katkes.

Teine projekt oli vastupidiselt Postile äärmiselt tõsine ning mul on veel nüüdki, enam kui 25 aastat hiljem südamest kahju, et see luhta läks. Oleks Erastamisagentuur toona seadust järginud ja ausalt toiminud, olnuks praegune Eesti ajakirjandusmaastik ilmselt sootuks teistsugune. Jutt on Rahva Hääle erastamiskonkursist, mis toimus septembris 1993. Puutusin siis kokku pesuehtsa poliitilise hämaga, mille taga seisid Isamaa juhtivad tegelased ja Mõõdukate üks eestkõnelejaid Liia Hänni reformiministrina.

Isamaa tolleaegne juht Mart Laar on tagantjärele ka ise avalikult tunnistanud (näiteks 7. veebruaril 2018 Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus ja sama aasta märtsis esilinastunud dokumentaalfilmis "Rodeo"), et Rahva Hääl mängiti teadlikult Marek Strandbergi ja Agu Kivimäe (täpsemalt nende firma Maag) kätte, seda vastuteenena vahendustegevuse eest Eestile kuulunud rublade salajasel müümisel tšetšeenidele.

Rahva Hääle erastamiseks parima ja ainsana kõigile tingimustele vastanud pakkumise teinud Hommikuleht alustas küll kohtuteed, ent vaatamata meie taotlusel kohtu poolt pandud erastamiskeelule leiti ikkagi võimalus Rahva Hääl juunis 1994 erastamisjääkide sildi all Maagile müüa. Sisuliselt sentide eest, sest põhiline müügisumma, mis pidi laekuma järelmaksuna, jäigi riigil saamata.

31. augustil 1994 lõppes minu töösuhe Hommikulehega. Nii et juunis 1995 toimunud Rahva Hääle, Hommikulehe ja Päevalehe ühinemine leidis aset juba ilma minuta, ehkki vormiliselt olin jätkuvalt Hommikulehe väikeaktsionär. Olgu öeldud, et Strandberg ja Kivimägi tõmbasid selle tehingu järel Andres Bergmannile sõna otseses mõttes koti pähe ning tallegi jäid vaid tühjad pihud.

Septembrist 1994 olin juba Eesti Ekspressi toonase omaniku ASi Cronoes palgal. Nimelt kutsus Hans H. Luik mind ajakirja Magneet peatoimetajaks ja ühtlasi uuesti ellu äratatud kõmulehe Post tegevdirektoriks. Posti rahastas siis Luige kõrval veel Rober Lepikson. Samasse perioodi jäävad minu nõuanded Pärnu ärimeestele, kes panid käima Pärnu Lehe, mille vastutav väljaandja ma jõudsin kokkuleppel omanikega olla neli kuud, aidates sel viisil kaasa  lehe käivitamisele.

1995. aasta juuli lõpus katkes korraks minu ajakirjanikutee ning ma asusin tolleaegse Tööstuse ja Ehituse Kommertspanga PR-juhiks. Juba jaanuaris 1996 helistasin aga Rõtovile ja palusin end reporterina uuesti Äripäeva tööle võtta. Rõtov ja Vaher küll imestasid, aga tööle nad mind võtsid. Muide, kui ma olin ka sinnani oma ajakirjanikutöös kogunenud mõned olulisemad materjalid enda jaoks kõrvale pannud, siis just 1996. aastal taas Äripäevas tegutsema asudes hakkasin süsteemselt talletama kõikvõimalikku majandusteavet Eesti ärimaailma tegelaste kohta. Ehk just sellesse aega ulatuvad käesoleva leksikoni koostamise lätted. Olgu öeldud, et samasse perioodi jääb ka minu esimene nominatsioon Bonnieri preemiale, mis siis jäi veel kättesaamatuks.

Lahkusin Äripäevast endagi jaoks ootamatult keset 1998. aasta suve, kui minu talumaja hoovi Varbla külje all sõitis auto, millest astusid välja Toomas Leito (siis Sõnumilehe vastutav väljaandja) ja Urmo Soonvald (siis Sõnumilehe peatoimetaja, praegu Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja). Nende väisang lõppes sellega, et minust sai Sõnumilehe uudisteosakonna juhataja, kelle põhiülesandeks kujunes senine kvaliteetleht võimalikult kiiresti kollaseks pöörata. Kirjutasin Sõnumilehes aeg-ajalt ka ise, jõudes taas Bonnieri preemia nominatsioonini. Kuid seegi kord läks see minust mööda. Lohutuseks pälvisin 1999. aasta pressipreemia parima olemusloo eest.

Aastal 2000 aitasin kaasa teatmeraamatu "Kes on kes? Eesti 2000" ilmumisele, vastutades õiguse ja majandusega seotud artiklite eest. Lisaks andsin oma väikese panuse teatmiku "Elu Eestis. 2001" ilmumisele.

2000. aasta suvel otsustasid Sõnumilehe ja Õhtulehe omanikud vastastikuse rahapõletamise lõpetada ning ühineda, mille tulemusena sündis uue väljaandena SL Õhtuleht, kus minust sai erikorrespondent. Pidasin selles ametis vastu märtsini 2001, mil asusin Eesti Päevalehe majandustoimetuse juhatajaks. Küll vaid üürikeseks ajaks, sest Eesti Päevalehe toonane peatoimetaja Priit Hõbemägi ja tegevtoimetaja Enno Tammer pidasid majandussündmuste järjepidevat kajastamist ning selleks igapäevaste teemakülgede eraldamist tarbetuks. "Kui lugu valmis, eks siis vaatame, kuhu see panna," sõnas Hõbemägi. Kas nüüd täpselt nii, aga tema sõnade mõte oli just selline.

Juba mais 2001 saatsin Rõtovile meili, et eksinud poeg tahab reporterina Äripäeva naasta. Sain kohe vastuseks jah-sõna ning nii algas minu kõige pikem, aprillini 2008 kestnud seotus roosa majanduslehega. See periood oli minu jaoks kõige helgem: Äripäeva väljaandel ilmusid minu esimesed viis majandusteemalist raamatut, pikemad portreed Hans. H. Luigest, Rein Kilgist, Oliver Kruudast ning ühiste kaante vahel Ain Hanschmidtist ja Enn Pandist, lisaks sissevaade Hansapanga tekkele ja arengule. 2006 pälvisin lõpuks ka ihaldatud Bonnieri preemia.

Ühtlasi jätkasin 1996. aastal alustatud kõikvõimaliku majandusteabe kogumist, mis ei katkenud ka Sõnumilehes, SL Õhtulehes ja Eesti Päevalehes veedetud kuudel. Järjest paksenevad toimikud võtsid riiulitel enda alla juba mitu meetrit. 2008. aasta veebruaris, kui tegin Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul Äripäevale lugu enne II maailmasõda tegutsenud ärimeestest, tärkas minus huvi sellegi perioodi vastu. Lisaks kosus iga päevaga arvutisse kogutud andmestik (tänaseks on mul tallel kaugelt üle 70 000 faili), täienes majandusteemaliste raamatute, teatmike ja leksikonide kogu minu koduses kabinetis, mida ma ei suuda seetõttu kuidagi korras hoida. Minu ümber vedelevad pidevalt erinevate raamatute ja dokumentide kuhjad. Olen nimelt töötanud kodukontoris juba alates 2001. aastast, kui selline töövorm oli just äsja tekkinud.

Veel Äripäevas olles, märtsis 2008 asutasin mittetulundusühingu Eesti Majanduslugu (mais 2012 asutasin selle asemele MTÜ Fond Eesti Majanduslugu). Järjest kulukamaks muutuva harrastuse rahastamiseks leidsin oluliselt helgema palgamaksja. Nimelt just sel ajal oma lühiajalist meediaimpeeriumi rajama asunud Oliver Kruuda oli ühes intervjuus käinud välja mõnede ajakirjanike nimed (minu oma nende seas), kellele ta oli enda sõnul valmis maksma lihtsa ajakirjaniku jaoks enneolematult kõrget palka. Just sellele nupule ma vajutasingi ja see läks osaliselt ka õnneks: minust sai maist 2008 nädalakirja Ärielu ajakirjanik.

Lootsin, et vaatamata pillavale tegutsemisstiilile suudab Kruuda ühe aastakese ikka vastu pidada. Kahjuks see nii ei läinud ning minu lootused jooksid liiva. Olin oma arvestustes kõvasti mööda pannud: Kruuda meediaimpeeriumil tekkisid juba 2008. aasta sügise hakul probleemid palga maksmisega ja novembrist 2008 olingi vaba mees. Kruuda meediakontserni "suurt" juhti Alar Pinki ei mäleta enam keegi.

Panustamine Kruuda rahakotile läks mulle kalliks maksma. Üritasin selle järel ise endale tööandja olla ning andsin oma kulu ja kirjadega välja neli numbrit ajakirja Eesti Majanduslugu. Paraku oli minu müügitöö alla igasugust arvestust ja ma suutsin vaid vähestes oma tegemiste vastu huvi äratada. Pidin tunnistama, et rohkem ma ei suuda. Raha oli otsas. Ei aidanud ka 2009. aasta mais saadud Juhan Peegli nimeline ajakirjandusstipendium ja samal aastal ilmunud Pärnu Koidula kooli raamatu honorar.

Läbi erinevate pakkumiste ja lühiajaliste koostöölepete suutsin end siiski kuidagi ära elatada. Kui ma 2010. aasta juunis läbi konkursi Pärnu Postimehe peatoimetaja toolile jõudsin, oli see minu jaoks suur kergendus. Ehkki minu otsene palkaja oli Margus Mets, ütles lõpliku sõna hoopis Postimehe toonane vastutav väljaandja Mart Kadastik, kelle eeltingimuseks oli, et ma võtaksin maha oma Delfis ilmunud uudisnupu Kadastiku aastase teenistuse kohta. Läbi häda õnnestus mul Delfi pealik Urmo Soonvald kuidagi pehmeks rääkida, et ta laseks selle nupu uudisvoost kustutada. Oma segase põhjenduse tegelikku tagamaad ei julgenud ma Soonvaldile siis paljastada. Kohe seejärel tuli ka Kadastiku "jah".

See "jah" tähendas küll minu jaoks lahkumist oma kodukontorist ning iganädalast Pärnusse sõitu esmaspäeva varahommikuti ja sealt tagasi Tallinna roolimist reede õhtuti. Lubasin oma tööandjale Margus Metsale, et olen Pärnu Postimehe peatoimetaja ametis vähemalt kolm ja maksimaalselt viis aastat. Kui Mets mulle seda 2015. aasta alguses meelde tuletas, siis ega ma ise tegelikult veel lahkuda ei tahtnud. Paraku oli Mets oma mõtetes mind siis juba maha kandnud ja minust ligi kolmkümmend aastat noorema asemikuga kokkugi leppinud. Vormistamiseni kulus küll veel mitu kuud: Pärnu Postimees sai uue peatoimetaja septembris 2015.

Õnneks olin seda ette aimanud. Kui 2014. aasta alguses tekkis Metsal idee hakata Maa Elu välja andma ja ta minu käest küsis, keda mina soovitaksin tulevase nädalalehe peatoimetajaks, vastasin talle Lutsu Tootsi-lugudest tuntud Teele fraasiga: kõigepealt pakuksin ma iseennast. Nii asusingi oktoobris 2014 sellessegi ametisse. Olin seega korraga kahe lehe peatoimetaja kuni augusti lõpuni 2015, sealt alates tegelesin aga üksnes Maa Eluga, mis peatselt kasvas suurima trükiarvuga leheks Eestis. Seda küll tänu asjaolule, et kui algselt ilmus Maa Elu viie maakonnalehe vahel, siis detsembrist 2015 lisati Maa Elu ka Postimehe vahele. Maa Elu, kust mind pensioniikka jõudnuna ja liiga vanaks tunnistatuna augusti lõpus 2019 peatoimetaja ametist tagandati, jäigi minu viimaseks aktiivseks tööperioodiks ajakirjanduses. Sellesse aega jäi veel kolm minu majandusteemalist raamatut: portree Enelin Meiusist, ülevaade 1990.aastate kindlustustegevusest Eestis ning Tööandjate Keskliidu välja antud "Jäämurdjad. Eesti kapitalismi lugu", mis valmis kahasse Hardo Pajulaga.

Siin juba mainitud Hans H. Luik, Toomas Leito, Margus Mets ja Igor Rõtov ning lisaks veel omaaegne Maalehe nõukogu esimees Jüri Ehasalu jõudsid mind enne seda, märtsis 2017 meeles pidada ajakirjanduse elutöö preemiaga.

Septembrist 2019 sidus mind juba kuu varem sõlmitud kokkulepe Maalehega, mille toonane peatoimetaja Andres Eilart oli lahkesti nõus aeg-ajalt minu artikleid avaldama. Aga see koostöö jäi üürikeseks. Siis otsis mind taas üles Urmo Soonvald, kelle ärgitusel ma kirjutasin mitme aasta vältel Delfile ja ajalehele LP pikemaid lugusid: alguses ENSV ajal ettevõtlikkust üles näidanud tegelastest, siis praeguse Eesti Vabariigi ärimeestest, alates maist 2021 kahe sõja vahel toiminud Eesti Vabariigi rikastest ja viimati veebruarist augustini 2022 ENSV ajal tuntuks saanud ettevõtetest ja seal valminud nn tootehittidest. Nende sarjade vahele jäi küll mitme kuu pikkune paus, mil olin vormiliselt seotud Postimehe uuriva toimetusega, mis lõpuks aga ei käivitunudki.

Kel huvi lugeda põhjalikumalt Eesti ajakirjanduse arengutest ning minu ligi 40 aastat kestnud teekonnast nende arengute keskel, tasub kätte võtta minu mais 2022 ilmunud raamat "Ajakirjanduse kuldaja saurus".

Oktoobrist 2021 võtsin taas tõsiselt käsile Eesti Majandusloo koostamiseks kogutud materjalide süstematiseerimise, mille tulemused tasapisi ka siia veebilehele ilmuvad. Loodan oma tööga hiljemalt 2025. aastal mind vähegi rahuldava tulemuseni jõuda.

Septembris 2022                                                                                               Peeter Raidla,

Eesti Majandusloo leksikoni ja kroonika koostaja